Alexandre Dumas vanem: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
6. rida:
[[Pilt:Maurice_Leloir_-_Le_ballet_de_la_Merlaison.jpg|pisi|Merlaisoni ballett. Maurice Leloir'i illustratsioon, Jules Huyot puugravüür]]
[[Pilt:Dumas_-_Les_Trois_Mousquetaires_-_1849_-_page_341.png|pisi|Kardinal Richelieu portree. Illustratsioon 1849. aasta väljaandest]]
'''Alexandre Dumas vanem''', sündinud Alexandre Dumas Davy de la Pailleterie (24. juuli 1802 – 5. detsember 1870) oli prantsuse kirjanik, kes on tuntud ajalooliste seiklusromaanide poolest, millest tuntuimad on "[[Kolm musketäri]]" ja "[[Krahv Monte-Cristo]]". Tema poeg oli kirjanik [[Alexandre Dumas noorem]], "[[Kameeliadaam]]i" autor.
=="Kolm musketäri"==
12. rida:
===Esimene osa===
* 1625. aasta aprillikuu esimesel esmaspäeval näis Meung'i [[linn]]ake, kus kunagi sündis "[[Roosiromaan]]i" autor, olevat niisuguses mässutuhinas, nagu oleksid [[hugenotid]] seda teiseks La Rochelle'iks muutmas. Nähes [[naine|naisi]] Grande-Rue suunas põgenemas ja [[laps]]i uksekünnistel karjumas, kiirustasid paljud linnakodanikud kürassi selga tõmbama, haarasid oma pisut ebakindla enesetunde parandamiseks musketi või hellebardi ja ruttasid Vaba Möldri [[kõrts]]i poole, mille ees tungles minutitega kasvav lärmakas ja uudishimulik rahvasumm.
:Noil aegadel olid paanikahood sagedased. Möödus vähe [[päev]]i, ilma et üks või teine linn poleks registreerinud mõnda selletaolist sündmust oma ürikutes. Senjöörid sõdisid üksteisega, [[kuningas]] oli sõjajalal kardinaliga, [[hispaanlased]] aga omakorda kuningaga. Peale nende varjatud või nähtavate, salajaste või avalike [[sõda]]de olid veel [[vargus|vargad]], kerjused, hugenotid, hundid ja lakeid, kes sõdisid kõigiga. Alati haarasid linnakodanikud relvad varaste, [[hunt]]ide ja lakeide vastu, sageli senjööride ja hugenottide vastu, mõnikord kuninga vastu, kuid mitte iialgi kardinali ega hispaanlaste vastu. Sellest kindlakskujunenud harjumusest tuleneski, et ülalmainitud aprillikuu esimesel esmaspäeval 1625. aastal kiirustasid linnakodanikud, kuuldes kära, kuid mitte nähes punakollast [[lipp]]u või hertsog [[Richelieu]] kaardiväelaste univorme, Vaba Möldri kõrtsi poole.(1. ptk)
* ...kujutlege [[don Quijote]]t kaheksateistkümneaastasena, don Quijotet ilma raudrüü, rõngassärgi ja reieturvisteta, don Quijotet villases vammuses, mille sinine värv oli omandanud veinipära ja taevassinise vahepealse tabamatu värvingu. Piklik ja tõmmu [[nägu]], esiletungivad põsesarnad – salakavaluse tunnus; väga arenenud lõualihased – märk, millest eksimatult tuntakse gaskoonlast, isegi ilma baretita, meie noormees aga kandis sulega kaunistatud [[barett]]i; avameelne ja intelligentne pilk; kongus, kuid peenejooneline [[nina]]; kasv liiga suur nooruki, aga liiga väike täismehe kohta. Kogenematu [[silm]] oleks pidanud teda reisil olevaks talupoisiks, kui poleks olnud nahkse rihma küljes rippuvat pikka [[mõõk]]a, mis astumisel peksis vastu omaniku sääremarju, sadulas istudes aga vastu ratsu harevil karvu.(1. ptk)
| |||