Venedikt Jerofejev: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
6. rida:
Tõlkinud [[Ott Arder]]. Tsitaadid kirjastuse Tänapäev väljaandest 1999.
* Kõik siin ilmas peab toimuma aeglaselt ja valesti, et [[inimene|inimlaps]] upsakaks ei läheks, olgu ta pigem nukker ja nõutu. (lk 8)
* Oo tühisus! Oo efemeersus! Oo, mannetuim ja häbiväärseim [[aeg]] minu rahva
* Niisiis, nüüd teatan ma pidulikult: oma elupäevade lõpuni ei võta ma ette midagi sellist, millele võiks järgneda minu edutamise kurva kogemuse kordamine. Jään alla ja sülitan alt üles teie [[karjäär]]iredelile. Igale redelipulgale ühe süljeläraka. Et mööda seda üles ronida, peab olema kartmatu ja laitmatu itske või siis pealaest jalatallani puhtast terasest taotud pederast. Mina pole ei üks ega teine. (lk 31)
* Ta jõi ja viskas seljast mingi ülearuse hilbu. "Kui ta peaks veel midagi viskama, kui ta peaks selle ülearuse järel ka pesu seljast viskama, hakkab maa värisema ja
* Ja nagu [[taevas]] ja maa - tema kõhu kumer kuppel. Kui ma seda esmakordselt nägin, pidin meeleliigutusest peaaegu ulguma hakkama, läksin täitsa segi. Ja kõik läks segi,
* Proovisin ükskord üles lugeda kõik ta õndsalikud õnarused, aga ei suutnud, jõudsin kahekümne seitsmeni, siis nõrkesin, lonksasin subrovkat ja jätsin arvepidamise katki. (lk 45)
* Aga nüüd pole muud kui vaid elada ja elada! Oo, elu pole üldse [[igavus|igav]]! Igav elu oli ainult [[Nikolai Gogol]]il ja kuningas [[Saalomon]]il. (lk 47)
* Ei, tõesõna, ma põlgan järeltulevat põlvkonda. See põlvkond kutsub minus esile jälestust ja õudust. [[Maksim Gorki]] neist igatahes laule looma ei hakka, pole lootagi! (lk 50)
* [[Joomine|Jooge]] rohkem, aga suupistega pidage piiri. See on parim vahend eneseimetluse ja pealiskaudse [[ateism]]i vastu. (lk 54)
|