Läänerindel muutuseta: erinevus redaktsioonide vahel

resümee puudub
Resümee puudub
Resümee puudub
{{toimeta}}
'''"Läänerindel muutuseta"''' on saksa [[kirjanik]]u [[Erich Maria Remarque]]'i romaan sõjakoledustest Esimese maailmasõja [[päev]]il ja sõjast naasnute raskustest tavaellu tagasi pöördumisel.
 
LeheküljeEesti numbridkeeles on antudsee raamatuilmunud ''kahes tõlkes: 1929. aastal Grete Kochi (kordustrükk 1935) ja 1983. aastal Viktor Tombergi tõlkes (kordustrükid 2000 ja 2006). Alljärgnevas on tsiteeritud väljaannet: "Läänerindel muutuseta''", (Tallinn: Tänapäev, 2006) järgi.
 
 
* See raamat ärgu olgu [[süüdistus]] ega [[ülestunnistus]]. Ta olgu üksnes katse jutustada ühest põlvkonnast, kelle [[sõda]] hävitas – isegi siis, kui ta pääses tema granaatide[[granaat]]ide käest.
** lk 5
 
* Albert ütleb selle välja: "Sõda on meid kõige jaoks ära rikkunud."
*: Tal on [[õigus]]. Me pole enam [[noorus]]. Me ei taha enam maailma vallutada. Me oleme põgenikud. Me põgeme iseenda eest. Omaenda elu eest. Me olime kaheksateistkümneaastased ning hakkasime alles maailma ja [[elu]] armastama; kuid me pidime nende pihta tulistama. Esimene granaat, mis märki tabas, tabas me [[süda]]nt. Oleme välja lülitatud mõistlikust tegevusest, edasipüüdmisest, progressist. Me ei usu enam sellesse; me usume sõjasse.
** lk 67–68, V peatükk
 
* [[Rinne]] on [[puur]], milles närvitsedes pead ootamata seda, mis juhtub. Me lamame granaatide lennukaare võre all ja elame teadmatuse pinges. Meie kohal hõljub juhus. Kui [[mürsk]] tuleb, võin ma küüru tõmbuda, ja see ongi kõik; kuhu see sisse lööb, seda ma täpselt ei tea ega saa ka mõjutada.
* Juhus ongi see, mis meid ükskõikseks teeb. Paar kuud tagasi istusin ühes varjendis ja mängisin skatti; mõne aja pärast tõusin püsti ja käksinläksin ühte teise varjendisse [---] sest varjendist enam midagi alles, raskekaliibrilise otsetabamus oli selle puruks tampinud.
* Niisama juhuslikult, nagu ma pihta saan, jään ma ellu. Pommikindlas varjendis võin ma puruks litsutud saada, lagedal väljal aga kümme tundi turmtuld vigastamatult üle elada. Iga sõdur jääb üksnes tuhande juhuse tõttu ellu. Ja iga sõdur usub ja usaldab juhust.
** lk 77–78, VI peatükk
** lk 104, VII peatükk
 
* Kaks meest sureb kangestuskrampi. Nende nahk muutub kahkjaks, liigesed tarduvad, viimaks elavad – kaua – üksnes veel [[silm]]ad. Mõnel haavatul ripub purukslastud jäse voodi kohal põikpuu küljes; haava alla asetatakse kauss, kuhu mäda tilgub. Kaussi tühjendatakse iga kahe või kolme tunni takka. Teised haavatud lamavad venitussidemetes, jäsemete sirgutõmbamiseks ripuvad rasked kaaluvihid voodi juures. Ma näen soolehaavu, mis alatasa on väljaheitega koos. Arsti kirjutaja näitab mulle röntgeniülesvõtteid täiesti purukspekstud puusaluudest, põlvedest ja õlgadest.<br>Lausa arusaamatuks jääb, et nõnda katkirebitud kehade kohal on veel inimnäod, milles elu olmaoma igapäevast kulgu jätkab. Ja ometi on ju see ainult üks laatsaret, ainult üks palat, – Saksamaal on leidub neid sadu tuhandeid, Prantsusmaal sadu tuhandeid. [[Venemaa]]l sadu tuhandeid. Kui mõttetu on kõik, mis iganes kirja on pandud, tehtud, mõeldud – kui midagi taolist on võimalik! Kõik see peab olema võlts ja tühine, kui aastatuhandete kultuur ei suutnud isegi seda takistada, et need verejõed valati, et need sajad tuhanded piinakambrid eksisteerivad. Alles laatsaret näitab, mis on sõda.
** lk 187, X peatükk
 
* Olen [[noor]] kahekümneaastane, ent elust ei tea ma midagi muud kui meeleheidet, [[surm]]a, [[hirm]]u ja kõige mõttetuma pealiskaudsuse seostumist kannatuse kuristikuga. Ma näen, et rahvad üksteise vastu kihutatakse ja üksteist vaikides, teadmatult, totralt, kuulekalt ja süütult tapavad. Ma näen, et maailma targemad pead relvi ja sõnu leiutavad, et tapmine veelgi rafineeritum oleks ja kauem kestaks. Ja koos minuga näevad seda kõik minuvanused inimesed siinpool ja sealpool, terves maailmas, ja koos minuga elab seda läbi minu põlvkond. Mida teevad me [[isa]]d, kui me kord mässu tõstame ja nende ette astume ning neilt aru pärime? Mida ootavad nad meilt, kui saabub aeg, kus pole sõda? [[Aasta]]te kaupa tegelesime vaid tapmisega – see oli meie esimene elukutse. Meie teadmised elust piirduvad surmaga. Mis võib seejärel veel juhtuda? Ja mis peab meist saama?
** lk 187–188
 
* Olen üpris rahulik. Järgnegu kuud ja aastad, nad ei võta minult midagi enam, neil ei ole minult enam midagi võtta. Ma olen nii üksi ja nii ilma ootuseta, et ma neile hirmuta vastu võin vaadata. Elu, mis mind läbi nende aastate kandis, on veel minu kätes ja silmes. Kas ma temast jagu olen saanud, seda ma ei tea. Ent seni kui on elu, otsib ta endale teed, tahtku too, mis minus "mina" ütleb, seda või mitte.
** lk 207, XII peatükk
 
39 590

muudatust