Toit: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
19. rida:
 
 
* Süües isa suu auras. Ta mäluvad lõuapärad olid niisama täitmatud kui ta käed. Tütar seisis püsti, et isa taldrikut[[taldrik]]ut kiiremini täita; tütre taldrik jäi tühjaks. Ükskord, kartis ta, pärib isa, miks mina ei söö. Isa sõnad olid tütrele veel hirmsamad kui teod. Isa sõnu mõistis tütar alles sellest ajast alates, mil ta täiskasvanuks sai, isa toimingud mõjutasid teda tema elu esimestest hetkedest peale. Isa, ma juba sõin, vastaks ta. Söö aga. Ent isa ei küsinud seda temalt oma [[abielu]] pikkade aastate jooksul mitte kordagi. Mälumise ajal ta mälus. Tema pilk püsis taldrikul, ainiti ja joobunult. Toidumäe kahanedes kustus silmade sära. Mehe mälumislihased panid pahaks, et neile anti liiga vähe tööd; nad ähvardasid peagi röökima pista. Häda taldrikule, kui see tühjaks sai! [[Nuga]] lõikunuks ta puruks, [[kahvel]] puurinuks läbi, [[lusikas]] löönuks katki ja röögatus paisanuks kildudeks. Aga selle tarvis seisis samas kõrval tütar. Tema jälgis teraselt muutusi isa ilmes. Niipea kui kulmude vahele ilmus esimene märk püstjast vaost, tõstis tütar juurde, ükskõik kui palju veel taldriku peal oli. Sest vastavalt isa meeleolule ilmus vagu iga kord ise kiirusega. Selle oli tütar selgeks saanud; alguses, pärast ema surma, talitas ta nagu emagi ja tõstis juurde taldriku seisu järgi. Sellega ta aga tulemusteni ei jõudnud, tütrelt nõuti enamat. Varsti sai tütrel asi selgeks ja ta luges isa tahtmisi näoilmest.
** [[Elias Canetti]] "Maailm peas", tlk Toivo Tasa (1983, lk 7)
 
* Pean märkima, et ma sõin lõunaks ja nautisin väga järgmisi asju: anšoovisepasta kuumal, võiga[[või]]ga kaetud röstitud [[leib|leival]], sinna juurde [[uba|ube]] tomatikastmes ja harilikke aedube koos tükeldatud selleri[[seller]]i, tomatite[[tomat]]ite, sidrunimahla[[sidrun]]imahla ja oliiviõliga[[oliiv]]iõliga. (Tõeliselt hea oliiviõli on väga oluline, maheda maitsega, tõin selle tagavara [[London]]ist kaasa.) Roheline [[pipar]] oleks olnud hea lisand toidule, aga külakaupluses (mis asub kahe miili pikkuse mõnusa jalutuskäigu kaugusel) seda ei olnud. (Keegi ei too midagi kaugesse Shruff Endi, seepärast hangin kõik, ka [[piim]]a, külast.) Sõin ka banaane koore ja tuhksuhkruga. (Banaanid tuleb tükeldada, mitte kunagi pudruks teha, ja koor peab olema vedel.) Siis närisin veel kõvu küpsiseid Uus-Meremaa või ja Wensleydale’i [[juust]]uga. Muidugi ei söö ma kunagi välismaa juustu. Meie juustud on maailma parimad. Selle pidusöömingu juurde jõin ära suurema osa muskaat[[vein]]ipudelist, mille tõin oma tagasihoidlikust "keldrist". Ma sõin ja jõin aeglaselt nagu peabki (küpseta kiiresti, söö aeglaselt) ja mu tähelepanu ei juhtinud kõrvale (jumal tänatud!) ei vestlus ega [[lugemine]]. [[Söömine]] on nii meeldiv toiming, et selle juures tuleks isegi [[mõtlemine|mõtlemist]] tagasi hoida. Muidugi ka lugemine ja mõtlemine on tähtis, aga heldeke, ka toitumine on tähtis! Kui õnnelikud me oleme, et oleme [[toit]]u tarbivad [[loom]]ad. Iga toidukord peab olema suur lõbu ja [[inimene]] peab õnnistama iga [[päev]]a, mis toob endaga kaasa hea [[seedimine|seedimise]] ja väärtusliku võime [[nälg]]a tunda. (lk 13)
* [[Toit]] on tõsine teema ja sellel teemal ei valeta muide ükski kirjanik. Ma imestan, kust ma olen pärinud selle õnneliku gastronoomilise meisterlikkuse. Kokkuhoidlik lapsepõlv andis mulle kaasa hirmu, et toitu ei tohi raisata. Ma nautisin väga lihtsat toitu, mida me [[kodu]]s sõime. Minu [[ema]] oli tavaline lihtne toidukeetja, aga tal puudus see hingestatud lihtsus, mida ma nüüd toidus kõige rohkem hindan. Ma arvan, et minu ilmutus tuli nagu Pühal Augustinusel vastikusest liialduste vastu. Kui ma olin noor lavastaja, siis olin üsna rumal ja konventsionaalne ning mõtlesin, et pean kostitama inimesi kallites restoranides. Pikkamööda sai mulle selgeks, et kalli, pretensioonika, sageli keskpärase toidu suurel hulgal allakugistamine avalikes kohtades ei ole ainult ebamoraalne, ebatervislik ja ebaesteetiline, vaid on ka ebameeldiv. Hiljem pakkusin oma külalistele lihtsaid rõõme ''chez moi''. Mis saab olla veel hõrgutavam kui värske, kuum röstitud leib või ja suitsuheeringa pastaga, aga ka ilma selleta? Või lihtsalt keedetud sibulad, juurde natuke konservitud veiseliha, kui soovitakse? Ja hästi tehtud [[puder]] pruuni suhkru ja koorega on toit, mis sobib isegi kuningale. (lk 14)
* On ka veel olemas [[illusioon]], et keeruliste toitude valmistamine on "loomingulisem" kui lihtsate. Ma pole muidugi mingi barbar (lubage see mul kohe selgeks teha). Prantsuse külatoit, nagu seda ikka veel sellel õnnistatud maal leida võib, on väga hea; aga selle headuse aluseks on [[traditsioon]] ja [[intuitsioon]], mida ei saa järele ahvida. Pretensioonikas inglise majaperenaine peab keerulisust ja rituaali [[voorus]]eks, kuid vähe sellest - ta kasutab sageli oma eksiteele viivat [[kunst]]i nende heaks, kes tegelikult ei naudi üldse toitu, kuigi nad ühelgi juhul ei tunnistaks seda. (lk 15)