Põlev lipp: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
1. rida:
[[Pilt:Conradin.jpg|pisi|Konradin. ''Codex Manesse'', 14. sajand]]
[[Pilt:Johann_Heinrich_Wilhelm_Tischbein_-_Konradin_von_Schwaben_und_Friedrich_von_Baden_vernehmen_ihr_Todesurteil_(1784,_Schloss_Friedenstein).jpg|pisi|Konradin võtab vastu oma surmaotsuse. Johann Heinrich Wilhelm Tischbeini maal (1784)]]
'''"Põlev lipp"''' on [[Karl Ristikivi]] romaan, millega algab tema ajalooliste romaanide sari ja kroonikate triloogia. Raamat ilmus Lundis Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastusel aastal 1961. Romaan on Eestis pärast seda ilmunud veel kaks korda. Eesti Raamat avaldas selle 1990 [[Maire LiivametsaLiivamets]]a järelsõnaga ning Eesti Keele Sihtasutus üllitas 2018. aastal kroonikate triloogia koos [[Janika Kronbergi]] esseega "Sõnum Sitsiilia poisile".
 
Tsitaadid Eesti Kirjanike Kooperatiivi väljaandest, Lund 1961
 
* Palju vaeva on näinud kirjatundjad mehed, et [[tõde]] terahaaval kokku koguda, aga need on varsti salvedes kopitama läinud. Aga iseenda ja kuulajate rõõmuks räägib jutustaja laagritule valgel ja [[legend]]i ainsast sinepiivast[[sinep]]iivast kasvab peagi suur [[puu]], mis elab tuhat aastat ja rohkem ja mille [[seeme|seemnetest]] kasvavad uued puud. Või nagu rändaja põlgab sirget [[tolm|tolmust]] maanteed ja sellele eelistab rohtunud metsarada, nii on minulegi ürikute tolmust armsam legendide sinine [[udu]]. (lk 7)
* Kui [[lootus]]e tüvi nõrgaks jääb, kasvavad ta juured ometi järjest laiemale. (lk 11)
* On aeg, et [[kotkas]] pesast välja lendab, sest kullide[[kull]]ide kari on kasvanud liiga suureks. (lk 15)
*Tõesti, halb peab olema [[maailm]]a lugu, kui ühe õige asja nimel teist tuleb [[jalg]]adega tallata. (lk 35)
* Pidutsemine[[Pidu]]tsemine ei lõpe isegi katku[[katk]]u ajal, pigemini võib see [[elurõõm]] lõket suuremale leegile õhutada, kui keegi ei tea, mis homne päev toob. Nii oli see olnud juba inimpõlvi, sest õieti kunagi polnud [[rahu]] püsiv ja kellegi elu kindel olnud. Ja hoolimata sellest ei elatud kuski nii rõõmsalt ja kergemeelselt kui Itaalia alalistest sõdadest hõõguval pinnal, nii nagu viinapuud[[viinapuu]]d kõige enam lokkavad [[vulkaan|tuldpurskavate mägede]] jalal. (lk 77)
* [Konradin:] Meie maapealsed tähised võivad määritud saada, isegi [[keiser|keisri]] [[kroon]] ja [[paavst]]i rist. Aga miski ei jäta jälge [[täht|tähele]] seal kõrgel, ükskõik mida inimesed oma rumaluses[[rumalus]]es või kurjuses[[kurjus]]es teeksid. Niisama kõrgeks pean ma nüüd oma eesmärki sellest peale kui mu [[süda]] äratundmisele on jõudnud, et selle kättesaamine on mu [[saatus]]. (lk 91)
*[Benvenuto Tordini:] Ja ma ei leia, et ükski inimene oleks seda väärt, et teine ennast tema eest ohverdaks. Ja nii imelik kui see on, ei soovi ma kogu aeg midagi muud nii palavalt, kui leida keegi, kes siiski seda väärt oleks. (lk 108)
* [Rupert von Schwalbenhöh:] Kui vaesed tunduvad kõik kõrged mõtted ja sügavad tunded ühe elava [[keha]] puudutuse kõrval! Mis siis rääkida kõige õrnemast, soojemast puudutusest, kui kaks tuleleeki kokku puutuvad! (lk 111)