Marcel Proust: erinevus redaktsioonide vahel

* Terve [[päev]] selles pisut liiga maamajalikus elamises, mis tundus vaid lõunauinakupaigana kahe jalutuskäigu vahel või [[vihm]]ahoo ajal, ühes neist elamistest, kus iga salong meenutab lehtlat ja kus toaseinte tapeetidel pakuvad teile seltsi kord aia[[roos]]id, kord [[lind|metsalinnud]] — üksteist siiski segamata —, sest need seal olid vanad tapeedid, millelt iga roosi saanuks noppida, olnuks see vaid elav; iga linnu puuri panna ja kodustada, mitte nagu neis tänapäeva tubade suurejoonelistes kujundustes, kus hõbepõhjal on kõik Normandia [[õunapuu]]d Jaapani stiilis ritta võtnud, et otseteed teie voodiunelustusse tungida; terve see päev, mille ma veetsin oma toas, aknast paistmas pargi kena haljus ja [[sirel]]id [[värav]]a kõrval, veeäärsete suurte [[puu]]de [[päike]]ses helkivad lehed ja Méséglise'i [[mets]]. Aga kogu see vaade pakkus mulle naudingut vaid sellepärast, et ma kinnitasin endale: "Küll on kena, et mu toa aknast nii palju [[roheline|rohelust]] paistab" - vähemalt seni, kui ma korraga keset seda suurt rohetavat pilti tundsin ära Combray kiriku torni - see asus kaugemal ja oli nõnda hoopis tumesinisega maalitud. Aga kuigi ta tundus vaid tumeda suletõmbena mu aknaruudul, oli see ometi kirikutorn ise, mis seal nähtavale oli ilmunud, et aastate ja ljööde pikkust mu [[silm]]e ette manada. Ja hetkeks toast välja astudes nägin ma koridori otsas, sest koridor oli teisesuunaline, purpurribana[[purpur]]ribana paistvat ühe väikese salongi tapetseeringut, mis oli vaid lihtne musliin, aga [[punane]] ja kohe süttimas, kui vaid mõni päikesekiir teda puudutama peaks. (lk 15, romaani avalõik)