John Milton: erinevus redaktsioonide vahel

* Stagnatsiooniaja sotsiaalpoliitilise kliima muutust illustreerib hästi Rajandi tõlgitud John Miltoni „Areopagitica”"Areopagitica" saatus. Tõlge pidi ilmuma Loomingu Raamatukogus Miltoni 300. surma-aastapäeva puhul, aga uus, 1972. aastal tööle asunud peatoimetaja, kes oli kohustunud toimetuse eelplaane Moskvas kinnitama, kuuletus ärakeelamisele ja Miltoni 1644. aasta kõne Inglise parlamendile sõnavabaduse kaitseks sai ilmuda alles 1987, s.o aastal, mida loetakse stagnaaja lõpuks ja perestroika alguseks.

* Milton veetis suurema osa ajast [[üksildus]]es, komponeeris värsse ja tema [[mälu]] maht oli kasvanud. Ta suutis meeles pidada neli- kuni viiskümmend üheteistkümnesilbilist blankvärssi, mida hiljem dikteeris nendele, kes teda vaatama tulid. Nõnda kirjutas ta poeemi. Ta meenutas Simsonit[[Simson]]it ja mõtles tolle saatusele, mis sarnanes nii väga tema omaga, sest [[Cromwell]] oli surnud ja saabunud restauratsioon. Miltonit kimbutati ja teda oleks võidud kuninga hukkamise õigustamise pärast [[surm]]a mõista. Aga kui [[Charles II]]-le - [[Charles I]], "Hukatu" pojale - toodi surmamõistetute nimekiri, võttis too sulepea ning lausus üllameelsust ilmutades: "Minu paremas käes on miski, mis keeldub surmaotsusele alla kirjutamast." Milton pääses ja paljud koos temaga.

** [[Jorge Luis Borges]]. "Pimedus". Tõlkinud Ruth Lias. Rmt: J. L. Borges. "Valik esseid". Vagabund 2000, lk 315-334