William Wordsworth: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: 'pisi|William Wordsworth [[Benjamin Haydoni maalil (1842).]] '''William Wordsworth''' (7. aprill 1770 – 23. aprill 1850) oli inglise romantil...' |
Resümee puudub |
||
4. rida:
<poem>
Kui üksi [[Inimene|Inimesest]],
ja Inimelust mõtisklen, siis tihti
mu ette kerkib kujutluste voor,
mis kannab helgeid
ei riku ükski ebameeldiv tusk;
see
ja kallid
saab ülendust või [[rahu]], vaagides
me sureliku elu head ja kurja.
...
18. rida:
nii palus bard, kes rohkem sai, kui küsis.
...
Ei sünge [[Kaos]],
ei Erebose sügavaimgi koobas,
ei une uuristatud pime [[tühjus]]
meis suuda äratada säärast õudu
kui see, mis valdab meid, kui vaatame
me oma Vaimu, Inimvaimu sisse -
see on mu
...
Kui kõrgete eesmärkidega võiks
see teema sobida, oo vägev [[Jõud]],
kust kogu valgustus saab alguse,
siis las mu Elu hakkab väljendama
võrdpilti parematest
kus ihad saanud targemaks ja kombed
on lihtsamad; too tõelist
mu
las sinu püsiv [[armastus]] mind juhib
ja julgustab ja toetab lõpuni!
</poem>
41. rida:
<poem>
Viis aastat möödas on, viis pikka [[suvi|suve]],
kui olnuks
kuis keskmaa [[vesi|vete]] pehmel vulinal
mäelättest
ma näen neid kõrgeid kaljujärsakuid,
mis selles üksildases paigas toovad
veel sügavama üksilduse meelde,
maad taeva
...
see õnnis meeleolu, milles kogu
56. rida:
kus meid me tunded õrnalt juhivad -,
kuni me kehalise vormi hingus
ja koguni me [[veri|vere]] liikumine
just nagu katkeks ja me
küll suigume, kuid saame elus
me [[silm]], mis vaikse kindluse on saanud
harmoonia ja rõõmu väelt, siis näeb
elava olemust.
66. rida:
need valutavad rõõmud, joovastav
ekstaas on möödas. Sellepärast ma
ei pelga,
üks teine and ju korvab kuhjaga
ka selle kaotuse. Sest olen õppind
nüüd kaema loodust mitte enam nõnda
kui noorustuhinas; vaid kuulatades
ses inimsuse nukrat
mis kalkuse ja karmuseta jõul
võib puhastavalt köita.
...
Las paistab [[kuu]]
su üksildaste rännakute peale;
las kuhjab
ja aastaid hiljem, kui need pöörased
ekstaasid küpsend kaineks naudinguks,
su meeles on need armsad vormid tallel
ja sinu
ja ilusad harmooniad; oh! siis,
kui üksildus või [[hirm]] või
su osaks saab, mis kosutavat rõõmu
siis leida võid sa meenutades mind
98. rida:
Kui värskus minu armsa näos
tõi meelde
ta poole sõitsin õhtuhäos
täiskuu all üle oosi.
...
Samm-sammult [[hobune]] mind viis,
pilk püsis kuu peäl lukkus,
kui majaviilu taha siis
|