William Wordsworth: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: 'pisi|William Wordsworth [[Benjamin Haydoni maalil (1842).]] '''William Wordsworth''' (7. aprill 1770 – 23. aprill 1850) oli inglise romantil...'
 
Resümee puudub
4. rida:
 
<poem>
Kui üksi [[Inimene|Inimesest]], Loodusest[[Loodus]]est
ja Inimelust mõtisklen, siis tihti
mu ette kerkib kujutluste voor,
mis kannab helgeid rõõme[[rõõm]]e, mille puhtust
ei riku ükski ebameeldiv tusk;
see teadvusse[[teadvus]]se toob liigutavad [[mõte|mõtted]]
ja kallid mälestused[[mälestus]]ed, millest Vaim
saab ülendust või [[rahu]], vaagides
me sureliku elu head ja kurja.
...
18. rida:
nii palus bard, kes rohkem sai, kui küsis.
...
Ei sünge [[Kaos]],
ei Erebose sügavaimgi koobas,
ei une uuristatud pime [[tühjus]]
meis suuda äratada säärast õudu
kui see, mis valdab meid, kui vaatame
me oma Vaimu, Inimvaimu sisse -
see on mu laulu[[laul]]u vald ja elupaik.
...
Kui kõrgete eesmärkidega võiks
see teema sobida, oo vägev [[Jõud]],
kust kogu valgustus saab alguse,
siis las mu Elu hakkab väljendama
võrdpilti parematest aegadest[[aeg]]adest,
kus ihad saanud targemaks ja kombed
on lihtsamad; too tõelist vabadust[[vabadus]]t
mu südamesse[[süda]]messe, puhtaid mõtteid vaimu;
las sinu püsiv [[armastus]] mind juhib
ja julgustab ja toetab lõpuni!
</poem>
41. rida:
 
<poem>
Viis aastat möödas on, viis pikka [[suvi|suve]],
kui olnuks talved[[talv]]ed need! ja kuulen taas,
kuis keskmaa [[vesi|vete]] pehmel vulinal
mäelättest jogi[[jõgi]] veereb alla. Jälle
ma näen neid kõrgeid kaljujärsakuid,
mis selles üksildases paigas toovad
veel sügavama üksilduse meelde,
maad taeva vaikusega[[vaikus]]ega sidudes.
...
see õnnis meeleolu, milles kogu
56. rida:
kus meid me tunded õrnalt juhivad -,
kuni me kehalise vormi hingus
ja koguni me [[veri|vere]] liikumine
just nagu katkeks ja me kehana[[keha]]na
küll suigume, kuid saame elus hingeks[[hing]]eks;
me [[silm]], mis vaikse kindluse on saanud
harmoonia ja rõõmu väelt, siis näeb
elava olemust.
66. rida:
need valutavad rõõmud, joovastav
ekstaas on möödas. Sellepärast ma
ei pelga, leina[[lein]]a ega kurda üldse;
üks teine and ju korvab kuhjaga
ka selle kaotuse. Sest olen õppind
nüüd kaema loodust mitte enam nõnda
kui noorustuhinas; vaid kuulatades
ses inimsuse nukrat muusikat[[muusika]]t,
mis kalkuse ja karmuseta jõul
võib puhastavalt köita.
...
Las paistab [[kuu]]
su üksildaste rännakute peale;
las kuhjab mägituulmägi[[tuul]] su teele [[udu]];
ja aastaid hiljem, kui need pöörased
ekstaasid küpsend kaineks naudinguks,
su meeles on need armsad vormid tallel
ja sinu mälus[[mälu]]s varjuvad need helid
ja ilusad harmooniad; oh! siis,
kui üksildus või [[hirm]] või pünpiin või tusk
su osaks saab, mis kosutavat rõõmu
siis leida võid sa meenutades mind
98. rida:
 
Kui värskus minu armsa näos
tõi meelde juuniroosijuuni[[roos]]i,
ta poole sõitsin õhtuhäos
täiskuu all üle oosi.
...
Samm-sammult [[hobune]] mind viis,
pilk püsis kuu peäl lukkus,
kui majaviilu taha siis