Samuel Taylor Coleridge: erinevus redaktsioonide vahel

inglise luuletaja, kriitik ja filosoof
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: 'pisi|Samuel Taylor Coleridge. Portree autor Pieter van Dyke (1795). '''Samuel Taylor Coleridge''' (21. oktoober 1772 – 25. juuli 1834) oli in...'
(Erinevus puudub)

Redaktsioon: 28. juuli 2020, kell 21:53

Samuel Taylor Coleridge (21. oktoober 1772 – 25. juuli 1834) oli inglise luuletaja, romantik, kirjanduskriitik ning filosoof, kes koos oma sõbra William Wordsworthiga oli romantilise liikumise asutaja Inglismaal ja üks Järvepoeetidest.

Samuel Taylor Coleridge. Portree autor Pieter van Dyke (1795).


Nii, nad on läind ja ma pean maha jääma,
see pärnalehtla vanglaks! Ilma jään
ilust ja tunnetest, mis võiksid olla
head mäletada siis, kui nägemise
on aastad viinud!
...
Aegamisi,
ah Päike, vaju läände künka taha!
Ta längus kiirtes helgi, kanarbik,
purpurselt! Pilved, loitke uhkemalt!
Kuldpaistes elustuge, kauged salud!
Ja sütti ookean! Et minu sõber
võiks seista, rõõmust tumm, seal, kus ma seisnud,
meel triivimas, ja silmitseda laia
maastikku, kuni kogu vaatest kaob
kõik kehalik ja sinna tekib värve,
mis Kõigeväelist Vaimu rüütavad,
kui ta end hingedele näitab.
...
Ja kuigi juba nahkhiir vaikselt liugleb
ja enam pääsuke ei vidistä,
üks üksik kumalane siiski laulab
oaõies! Nüüdsest tean, et Loodus eal
ei hülga seda, kes on tark ja puhas;
kui tahes kitsas paik, kus leidub loodust,
kui tahes tühi kõrb võib köita meeli
ning hoida südant ärkvel Armastuse
ja Ilu jaoks! ja vahel hea võib olla
lubatud hüvest ilma jääda - nõnda
hing üleneb ja saame kujutleda
erkrõõmsalt rõõmu, mida me ei jaga.

  • "Pärnalehtla, mu vangla", 1797, tõlkinud Märt Väljataga, Vikerkaar 7-8/2004, lk 25-28


</poem> Kesköösel külm viib läbi salariitust ja tuul ei aita teda. Valjult kõlas öökulli huik - siis taas! niisama valjult. On majalised heitnud puhkama, mind jättes üksindusse, mis nii sobiv uitmõtetele; ainsana mu kõrval laps magab rahulikult oma hällis. On see vast vaikus! Nõnda tumm, et häirib ja rusub mõtisklusi kummalise laushääletusega. ... Mind kasvatati suurlinnas hallis, kloostriseinte vahel, muud kaunist ma ei näind kui tähed taevas. Kuid sina hakkad uitama kui tuul jõeveerel, järve ääres, liivakaldail, mäe iidseil rüngastel, all pilvede, mis kuju poolest matkivad nii järvi kui mägirünkaid: nii sa näed ja kuuled neid kauneid vorme, mõistetavaid hääli sest igavesest keelest, mida räägib su Jumal, igavikust õpetades end kõigis asjus, kõike iseendas. </poem>