Samuel Taylor Coleridge: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: 'pisi|Samuel Taylor Coleridge. Portree autor Pieter van Dyke (1795). '''Samuel Taylor Coleridge''' (21. oktoober 1772 – 25. juuli 1834) oli in...'
 
Resümee puudub
6. rida:
<poem>
Nii, nad on läind ja ma pean maha jääma,
see pärnalehtla vanglaks[[vangla]]ks! Ilma jään
ilust[[ilu]]st ja tunnetest, mis võiksid olla
head mäletada siis, kui nägemise
on aastad[[aasta]]d viinud!
...
Aegamisi,
ah [[Päike]], vaju läände künka taha!
Ta längus kiirtes helgi, [[kanarbik]],
purpurselt! Pilved[[Pilv]]ed, loitke uhkemalt!
Kuldpaistes elustuge, kauged salud!
Ja sütti [[ookean]]! Et minu [[sõber]]
võiks seista, rõõmust[[rõõm]]ust tumm, seal, kus ma seisnud,
meel triivimas, ja silmitseda laia
maastikku[[maastik]]ku, kuni kogu vaatest kaob
kõik kehalik ja sinna tekib värve,
mis Kõigeväelist Vaimu rüütavad,
kui ta end hingedele[[hing]]edele näitab.
...
Ja kuigi juba [[nahkhiir]] vaikselt liugleb
ja enam [[pääsuke]] ei vidistävidista,
üks üksik kumalane siiski laulab
oaõies! Nüüdsest tean, et [[Loodus]] eal
ei hülga seda, kes on tark ja puhas;
kui tahes kitsas paik, kus leidub loodust,
kui tahes tühi [[kõrb]] võib köita meeli
ning hoida südant[[süda]]nt ärkvel Armastuse[[Armastus]]e
ja [[Ilu]] jaoks! ja vahel hea võib olla
lubatud hüvest ilma jääda - nõnda
hing üleneb ja saame kujutleda
41. rida:
 
</poem>
KeskööselKesk[[öö]]sel [[külm]] viib läbi salariitust
ja [[tuul]] ei aita teda. Valjult kõlas
öökulli[[öökull]]i huik - siis taas! niisama valjult.
On majalised heitnud puhkama,
mind jättes üksindusse, mis nii sobiv
uitmõtetele; ainsana mu kõrval
[[laps]] magab rahulikult oma hällis.
On see vast [[vaikus]]! Nõnda tumm, et häirib
ja rusub mõtisklusi kummalise
laushääletusega.
...
Mind kasvatati
suurlinnassuur[[linn]]as hallis, kloostriseinte vahel,
muud kaunist ma ei näind kui tähed [[taevas]].
Kuid sina hakkad uitama kui tuul
[[jõgi|jõeveerel]], järve[[järv]]e ääres, liivakaldail[[liiv]]akaldail,
[[mägi|mäe]] iidseil rüngastel, all pilvede,
mis kuju poolest matkivad nii järvi
kui mägirünkaid: nii sa näed ja kuuled
neid kauneid vorme, mõistetavaid hääli
sest igavesest keelest[[keel]]est, mida räägib
su [[Jumal]], igavikust[[igavik]]ust õpetades
end kõigis asjus, kõike iseendas.
</poem>