Harold Bloom: erinevus redaktsioonide vahel

* [[Romantism]] avaldab defineerijatele vastupanu - nad ei suuda paika panna selle tunnuseid ega daatumeid. Romantism on ulatuslik vool Euroopa (ja Ameerika) teadvuse[[teadvus]]e [[ajalugu|ajaloos]], kuid kas ta kujutas endast ka tõelist murrangut teadvuses, on veel vara öelda. (lk 142)

* Inglise romantism mõistis end - olgu siis õigustatult või mitte - inglise [[renessanss|renessansi]] renessansina, tagasipöördumisena Spenseri, [[Shakespeare]]'i ja Miltoni[[Milton]]i juurde ning lahtiütlemisena valgustusliku Inglismaa kirjandusest[[kirjandus]]est. (lk 142)

* Odysseust kummitanud kiusatustest[[kiusatus]]test - eriti Kirkest ja Kalypsost - saavad romantilises luules[[luule]]s looduse[[loodus]]e enda salapärased vormid. Wordsworthi[[Wordsworth]]i loodus ühes kõigi oma esindajatega - nagu Lucy, Margaret, lapsekuju - on nendest kiusatustest kõige keerukam ja positiivsem. Byroni[[Byron]]i, [[Shelley]] ja Keatsi[[Keats]]i idealiseeritud kangelannad esinevad purgatooriumitegelastena - Moneta "Hyperioni languses" ja "Valguse kuju" Shelley "Elu triumfis" on neist kõige meeldejäävamad. Traagilise saatusega John Clare lausus: "Ma armastasin, aga [[naine]] hülgas mu" ja see on romantismi süngem aspekt, mille üle kurtis ka [[Coleridge]] ning mida põhjalikult analüüsis ja ründas [[Blake]]. Kuna otsija nõuab armastust[[armastus]]t ja [[ilu]] rohkem, kui loodus anda (või pelgalt loomulik [[inimene]] vastu võtta) suudab, siis avastab romantiline kujutlus looduse ebaadekvaatsuse. (lk 143)

* On sügavalt irooniline, et inimemotsioonide kõige heroilisemad ülistajad jõudsid vaistude hiiglasliku ohverdamiseni kujutlusliku vormi altaril. Keats tundis rõõmu[[rõõm]]u igast meelelisest kogemusest; kuid viimaks tunnistab ta, et ei suuda luuletusi kirjutades eristada rõõmu valust[[valu]]st. Shelley, raviva Erose orfiline preester, jõuab lõpuks kohtupäevanägemuseni, kus Eros esineb pigem hävitaja kui alalhoidjana. Romantiline armastus, mille pärand painab meid kõiki, ei suutnud lahendada mina ja teise vahelist dilemmat, nii nagu romantiline nägemus ei suutnud kokku kasvatada subjekti ja objekti vahel tummalt haigutavat kuristikku. Kuigi spirituaalses mõttes olid need nurjumised, kaldusid nad kaasa tooma esteetilisi võitusid, sest romantilises luules on nii lõikavat teravust, et see äratab igas lugejas nostalgia ning lõpmatu otsiskelu armastuse ja ilu järele, mis meie järelromantilises elus jõuavad meieni nii ebatäiuslikul kujul. (lk 143-144)

* Kuigi Wordsworth nimetab kujutlust hiilgavaks inimvõimeks, ei pidanud ei tema ega ta tähtsamad kaasaegsed kujutlust lihtsalt üheks fakulteediks teiste seas, mis üheskoos moodustavad inimlikkuse. Kuigi ainult Blake eitas otsesõnu, nagu kujutlus üldse olekski üks fakulteete, jõudis enamik kõrgromantikuid Blake'ile lähedale ses mõttes, et samastasid kujutluse nn Tõelise Inimesega, langemata inimpotentsiaaliga. Ehkki enamik luuletajaid[[luuletaja]]id kasutas seda terminit järjekindlusetult, kaldusid nad kõik (oma kõige keskendunumatel ja intensiivsematel hetkedel[[hetk]]edel) rõhutama, et kujutlus ehk loomejõud on autonoomne. Sellest autonoomiast tulenevate järelduste väljaarendamisega tegeleb kirjandus veel tänapäevalgi, kuid iga tähtsam kõrgromantiline luuletaja kas väidab või eeldab, et kujutlus on suuteline ühtaegu nii tajuma kui osalt loomagi tõelust[[tõelus]]t ja [[tõde]] - märksa kindlamini kui ükski teine adumisviis. (lk 145)

* Kujutluses ülendatud armastus kaldus olema kõrgromantismi valem apokalüpsise[[apokalüpsis]]e, revolutsiooni[[revolutsioon]]i teostumise totaalse lõppvormi jaoks, mis taandati nõnda oomeniks või tõotuseks. Miski ei saa olla luulele raskem koorem ning kõrgromantism, mis oma hämmastavates ambitsioonides riskis kõigega, pidi paratamatult kaotama peaaegu sama palju, kui ta selle püüdlusega võitis. Nägemus, mis pidi saama järjepidevaks, muutus hoopiski Heade Hetkede katkendlikuks talletamiseks, mille elusust ohustas kalduvus jätta neid meelde juba enne nende möödumist. (lk 146)