George Gordon Byron: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
7. rida:
Sest [[mõõk]] oma vutlari laastab,
[[hing]] viledaks kulutab rinna,
las [[süda]] nüüd jõudusid[[jõud]]usid taastab,
võib [[armastus]] puhkama minna.
</poem>
17. rida:
mu [[daam]]i läve ees - kui mööda kallast
ta kõnnib ja mu kuju ärkab talle
võibolla tuhmund mälestuste[[mälestus]]te vallast,
 
ehk saab siis sügav laius, milles ujud,
mu [[peegel|hingepeegliks]], mille seest see [[naine]]
loeb välja sulle öeldud mõtted-tujud,
niisama tormakad kui sinu [[laine]].
...
Su [[vesi|vetes]] peegeldub ta silmasära;
mis kohtub minust möödund laine hooga;
see õnnis voog kaob kaugustesse ära,
30. rida:
...
On lummanud üht võõrast siinne naine,
ma sündisin küll põhjas, aga [[veri]]
mu soontes voolab kuum ja lõunamaine -
ei seda jahutanud [[tuul]], ei [[meri]].
 
Kui poleks nii, siis eelistand su randa
48. rida:
 
<poem>
Kes [[ajalugu|ajaloos]] hiilgavat [[nimi|nime]] küll vajaks?
Vaid nooruse[[noorus]]e [[aeg]] on me hiilguse ajaks;
on mürdid ja viinapuud[[viinapuu]]d varases eas
väärt rohkem kui vanana loorberid[[loorber]]id peas.
...
Oh [[KUULSUS]]! Kui hoolisin eales su särast,
siis mitte küll uhkete fraaside pärast,
vaid selleks, et armsam jääks uskuma seda,