Viies osaline: erinevus redaktsioonide vahel

* Ma kiindusin [[ajalugu|ajaloosse]] sügavalt. Erialaks valisin ta seetõttu, et olin sõjapäevil tundnud, kuidas jõud, mille üle mul pole mingit võimu[[võim]]u, kasutavad mind eesmärkidel, millest ma midagi ei taipa. (lk 109)

* ... tema silmis seisnes elu tegelikkus välistes [[asi|asjades]], samal ajal kui minu ainuke [[tegelikkus]] oli vaimne - mõistuslik, nagu ma kujutlesin tollal, kui ma polnud veel aru saanud, milline julm irvhammas ja nurjatu isand võib olla intellekt. (lk 113)

* Kui poisile pole head [[õpetaja]]t võtta, laske tal rinda pista mõne hingelt vigasega või eksootilise soss-sepaga, aga ärge määrake talle lihtsalt halba [[igavus|igavat]] õpetajat. Eks selle poolest olegi erakoolid riigikoolidest üle, et seal võib õpetajaskonna sekka sokutada paar haritud hullu[[hull]]u, ilma et peaks end kellegi ees õigustama. (lk 124)

* Oh jaa, ma tean, et vabas [[õhk|õhus]] olla on tore asi, kui sind kuskil ootab [[toit|söök]] ja peavari, aga kui ei oota, lähed hulluks: hapniku ja [[nälg|nälja]] segu viib aru peast igaühel, kellele see pole loomupärane nagu metslasele. (lk 133)

* Poistel lähevad [[silm]]ad pungi, kui nad avastavad, et ma tõepoolest oskan lugeda prantsuse, [[saksa keel|saksa]] ja [[ladina keel]]es, aga neile tuleb kasuks teada saada, et nood [[keel]]ed on olemas ka väljaspool klassiruumi; mõni kolleeg vaatab mu [[raamat]]uid muiates ning paar tõsimeelset eeslit on levitanud kuulujuttu, et "ma lähen üle Vatikani rüppe"; vana Eagles (kaua enne Teie aega) võttis oma kohuseks hoiatada mind [[Rooma]] metsalise eest ja küsis retooriliselt, kuidas ma ometi võin "paavsti seedida". Sestsaati on miljonid seedinud [[Hitler]]it ja [[Mussolini]]t, [[Stalin]]it ja [[Mao Zedong|Maod]] ning meie oleme seedinud mõnd demokraatlikku juhti, kes tuli alla neelata erilise isuta. [[Paavst]]i seedimine on nendega võrreldes tühiasi. (lk 165)

* Pärastlõunaste kõhkluste ja etteheidete kiuste jäin kindlaks oma arusaamale, kui ebamäärane see ka ei olnud, et iga [[teadmine|inimteadmiste]] või [[teooria]] või [[usk|usu]] tähtsa kogumi tõsine uurimine, kui see on ette võetud kriitilisel, aga mitte õelal meelel, avaldab lõpuks mingi saladuse, mingi jääva väärtusliku pildi elu olemusest ja inimese tõelisest eesmärgist. (lk 169)

* [Padre Blazon:] [[Pühak]] saavutab võidu [[patt|patu]] üle. Jah, aga suurem osa meist sellega hakkama ei saa, ja kuna me pühakut armastame, ja tahame, et ta rohkem meie moodi oleks, omistame talle vigu. Muidugi mitte alati seksuaalseid. [[Aquino Thomas]] oli tohutu paks, [[Püha Hieronymus|Pühal Hieronymusel]] oli kole äkiline meel. See lohutab pakse mehi ja turtsakaid mehi. Inimsugu ei kannata veatust... ta lämbuks selle kätte. Ta nõuab, et isegi pühak peab [[vari|varju]] heitma. Kui nemad - need pühad inimesed, kes on elanud nii õilsalt ja ikkagi kannavad oma varju kaasas - Jumala juurde pääsevad, no siis on ka meist kõige hullemal lootust.

:Teinekord ma imestan, mispärast on nii vähe pühamehi, kes oleks ka targad olnud. Mõni muidugi oli, aga rohkem on lausa nürimeelseid. Paneb tihti endalt küsima, kas mitte ei hinda Jumal tarkust[[tarkus]]t madalamalt kui sangarlikku voorust. [[Tarkus]] pole ju kuigi vaatemänguline... ei see üle taeva sähvi. (lk 173)

* [Padre Blazon:] Mina pühakuks teha ei saa ja paavst ka mitte. Me saame ainult pühakuks kuulutada, kui täiesti ilmne tõendusmaterjal näitab, et keegi on püha. Kui teie teda pühakuks peate, on ta teile pühak. Mida te veel tahate? See ongi meie mõistes tõetruudus hinges[[hing]]es ja teil pole mõtet nõuda terve ilma nõusolekut. Ta on [[protestantlus|protestant]]. Ja mis sellest? Muidugi on protestant niisama hästi kui poolest saadik [[ateism|ateist]] ja teie loendamatud usulahud pole kedagi oma pühakuks tunnistanud pärast niinimetatud reformatsiooni. Kuid poleks sugugi kristlik eeldada, et protestantide hulgas ei esine sangarlikku voorust. Usaldage omaenda otsustusvõimet. Just selle õiguse maksmapanekuks te protestandid nii koledat lärmi lõite. (lk 174)

* [Padre Blazon:] Elu ise on liiga suur [[ime]], et peaksime lärmi lööma tühiste jõnksukeste pärast selles, mida me ülespuhutult kutsume [[loodusseadus]]eks. (lk 175)

* [Padre Blazon:] Ent minu mõtted... [[Jeesus|Kristusest]] näiteks. Ta tuleb tagasi, tuleb ju? Ausalt öelda ma kahtlen, kas ta üldse väga kaugel on olnud. Aga kui ta peaks tagasi tulema, siis arvatavasti loodab igaüks, et ta just tema eest tuleb kastaneid [[tuli|tulest]] välja tooma. Mis nad ütlevad, kui ta nagu eelmine kord tuleb ja laostab viinamäenikke, peksab ühel päeval rahavahetajad pühakojast välja ning sõbrustab järgmisel rikastega? Teate, tal on kole äkiline iseloom, kahtlemata isalt päritud. Kas ta tuleb kui läänemaalane... ütleme [[iirlased|iirlase]] või teksaslase kujul ... kuna kristluse kants on Läänes? Vaevalt ta enam [[juudid|juut]] on, sest siis läheks asi päris hulluks. [[Araablased]] naeraksid end ribadeks, kui [[Iisrael]] pakuks välja kahtlasevõitu trooninõudleja. Kas ta lahendab vastuolud katoliiklaste ja protestantide vahel? Kõik need küsimused näivad kergemeelsed nagu lapse[[laps]]e küsimused. Kuid kas ei öelnud ta ise, et me peame olema kui lapsed? (lk 176-177)

* [Padre Blazon:] Ma olen üsna tark vana veidrik, kuid ma pole mingi kõrbeerak, kes oskab tõtt kuulutada ainult siis, kui tal soolikad näljast korisevad. Ma olen kibedasti ametis vana mehe raske ülesande kallal: püüan [[keha]] elutarkust ühendada hinge elutarkusega, et neist kahest saaks üks. Minu vanuses ei saa hinge kehast lahutada ilma piina ja hävinguta, mille mõjul ei räägita muud kui meeletuid valesid[[vale]]sid! (lk 178)

* [Padre Blazon:] [[Saatan]] tunneb meis kõikides nurgataguseid, millest Kristusel endal pole aimu. Õieti olen ma veendunud, et Kristus õppis enda kohta palju kasulikku, kui ta kõrbes Saatanat kohtas. Loomulikult oli see vendade[[vend]]ade kohtumine... inimesed kipuvad liiga kärmesti unustama, et Kurat on Kristuse vanem vend ja vaidlustes kuulub talle kui vanemale teatud eeliseid. Üldiselt me kohtleme Saatanat häbiväärselt ja mida halvemini me teda kohtleme, seda rohkem ta meie üle naerab. (lk 250)