Maaelu: erinevus redaktsioonide vahel

* Piirkonna kahanemine on nõiaring, mida on raske peatada: lahkuvad [[inimene|inimesed]], suletakse teenused; suletakse teenused, kaovad paljud töökohad; kaovad töökohad, lahkuvad inimesed. Küsimus on, millise piirini seda aktsepteerida? Praegu ei ole võimalik kunstlikult jõuda tagasi samasuguse maapiirkondade õitsenguni, nagu kogesime kaheksakümnendatel. Otsustamise koht on aga see, kas aktsepteerime, et järgmise kolme aastakümne pärast on suurkeskustest eemal olevad piirkonnad inimtühjad.

* Kui maal elavatest inimestest on valdav osa linnalise elustiiliga, siis on vähe neid, kes maalist elulaadi ja maastikku[[maastik]]ku taastoodavad. Maapiirkondade elanikkond ei saa koosneda ainult vaate nautijatest.

* Eestis on teede[[tee]]de olukord parem ja eks Lätiski liigub asi paremuse poole. Sellegipoolest tunneb Lätis maainimese auto kaugelt ära, sest see on teetolmust kahevärviline.

* Maa-elanikud ise väärtustavad sotisaalgeograafisotsiaalgeograafi sõnul sealset [[rahu]] ja vaikust[[vaikus]]t, samuti teatavat vabadust[[vabadus]]t. "Paraku ei piisa sellest kõigest, kui sissetulek ei võimalda viisakalt ära elada," tõdeb ta. Ehkki aastaaegadest sõltuvad maainimesed kohanevad muutustega üsna hästi, on maal elades siiski raske linnas tööl[[töö]]l käia ning kiiret elutempot hoida. "Olen kohanud üksjagu inimesi, kes sooviks tagasi maale kolida," ütleb Storie, "aga paraku ei suuda nad maal endale rahuldavat elukvaliteeti tagada."

* Ma arvan, et maainimesed ei eeldagi linnaeluga võrdseid hüvesid, aga paremaid hoolekandeteenuseid igatsevad nad küll. [---] Eks tasuta bussid[[buss]]id aitavad ka, aga neist oleks rohkem abi, kui bussiga saaks ligi elutähtsatele teenustele või kohaliku [[raamatukogu]] kaudu võrguteenustele. Seda isegi siis, kui teenus on kättesaadav ainult mõnel päeval[[päev]]al nädalas. [---] Hüvede keskustesse koondamise asemel oleks parem neid hoopis hajutada. Nii saaks rohkem eri vanuses maainimesi hüvedele ligi.

* Vana Säga suleb silmad[[silm]]ad, toetab turja vastu paviljoni täiskriibitud seina. Hiiglaslikud kämblad puhkavad põlvedel. Maal pole ju kiiret, on aega[[aeg]]a istuda, on aega mõtiskleda ja loota. Minutid kuluvad, oodatud kellaaeg jõuab kätte. Vana Säga pole loomult mingi unistaja või romantik — ei, tema on tõsine maamees, nagu üks maamees olema peab, aga kui bussi saabumiseni on jäänud vaid mõni [[hetk]], tekib tema silmisse kummaline igatsev kuma.

* Tõesti, ajad on sitad mis sitad. Juba mitu aastat pole saanud ühelegi linnamehele molli anda. Omal ajal, jumaluke, oli see igapäevane asi! Siis oli liiklus linna ja Puravere vahel tihe, isegi talvel[[talv]]el tarvitses vaid baari minna, kui otsemaid mõni võõras [[nägu]] silma hakkas. Siis võtsid väikesed [[joomine|joogid]], lobisesid baaridaamiga, aga ise pidasid tundmatut molkust hoolega silmas. Ja kui see siis ennast minekule asutas, olid paari pika sammuga tal kannul, ja enne kui linnast tulnud sitavares arugi sai, sõitsid otsejoones talle lõuga. Pärast tulid sisse tagasi, võtsid veel ühe viina[[viin]]a, tegid ehk mõne nägusama eidega tantsugi ja näitasid talle oma kergelt punetavaid sõrmenukke. Rääkisid, mis näoga linnamees oma paugu oli vastu võtnud, mida vastu kobises, kas [[veri|verd]] ja tatti ka lendas. Mõnel prillipapal läksid koguni [[prillid]] katki! Sellest kõigest oli tore jutustada, plika su kaenlas kihistas nii magusasti ja hinges oli uhke tunne.

* Sõbrad jäävad vait, joovad viina ja rüüpavad õlut[[õlu]]t peale. Miks on elu sedasi allamäge veerema hakanud? Miks linnamehed enam Puraveres ei käi? Justkui hakkaks nende sugu sootuks välja surema. Kuid nii see ometi pole, telekast näeb, et linnas on neid küll ja küll! Miks nad siis siia ei tule?