Erinevus lehekülje "Johann Gottlieb Fichte" redaktsioonide vahel

P
 
"Die Bestimmung des Menschen" (1800). Eesti keeles [[Mati Sirkel]]i tõlkes nn valge raamatu sarjas, Tallinn: Eesti Raamat, 1988.
 
* Teostamise vaevas kaob tihti see tuli, millega [[eesmärk]] ette seati; samuti ollakse vastupidiselt kohe pärast [[töö]] lõpetamist ohus selles punktis iseendale ülekohut teha. Lühidalt, selle üle, kas kavatsus õnnestus või mitte, võib otsustada ainult mõju põhjal, mida kirjutis avaldab [[lugeja]]ile, kellele ta on määratud, ja [[autor]]il pole selles osas hääleõigust.
** "Eessõna", lk 11-12
 
* Kui nad teavad midagi [[tõde|tõest]], siis kust võivad nad olla seda teada saanud peale iseenda [[mõtlemine|mõtlemise]]? Ja miks ei peaks mina sellesama mõtlemise varal sedasama tõde leidma, kuna ma olen just niisama palju kui nemad? [---] Mida ma leian tõena, kõlagu ta kuidas tahes, see peab mulle teretulnud olema. Ma tahan ''teada''. Sellesama kindlusega, millega ma arvestan seda, et see pind mind kannab, kui ma temale astun, et see [[tuli]] mind kõrvetab, kui ma talle ligi lähen, tahan ma, et võiksin arvestada sellega, mida ma olen ise ja milleks saan. Ja kui näiteks seda ei peaks võima, siis tahan vähemalt teada, et seda ei või.
** Esimene raamat "Kahtlus", lk 14-15
 
* Lennult haaran ma edasitõttava [[loodus]]e ja hoian teda hetkeks[[hetk]]eks kinni, peatan kindlalt pilgu praegusel hetkel ja mõtlen tema üle - selle looduse üle, mille varal seni arenes mu mõttejõud ja kujunes nende järelduste tegemiseks, mis kehtivad tema vallas.
** Esimene raamat "Kahtlus", lk 15
 
** Esimene raamat "Kahtlus", lk 20
 
* Igal oma kestvuse hetkel on loodus kokkukuuluv [[tervik]]; igal hetkel peab ''iga üksik [[osa]]'' temast olema selline, nagu see on, kuna ''kõik ülejäänud'' on sellised, nagu nad on; ja sa ei võiks ühtki liivatera[[liiv]]atera kohalt liigutada, muutmata seeläbi, vahest sinu silmale[[silm]]ale nähtamatult, midagi kõigis tohutu terviku osades. Aga ''iga selle terviku hetk on määratud kõigi möödunud hetkede poolt'' ja määrab kõik ''tulevased hetked''; ja sa ei või praegusel hetkel ühegi liivatera asukohta teisiti mõelda, kui see on, olemata sunnitud kogu minevikku kuni üles määramatuseni ja kogu tulevikku kuni alla määramatuseni teisiti mõtlema.
** Esimene raamat "Kahtlus", lk 22