Anna Ahmatova: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
70. rida:
Doris Kareva tõlge, esmaavaldatud ajakirjas Vikerkaar 3/1988, lk 21-27. Kareva sõnul: "Käesolev tõlge toetub kohati Marie Underi tõlkele aastast 1967, tehtud «Reekviemi» esmatrüki järgi, mis ilmus Münchenis 1963."
 
* Kohutavatel ježovštšina aastatel veetsin ma seitseteist kuud vanglajärjekordades Leningradis. Kord "tundis" keegi mind kuidagi "ära". Siis ärkas minu järel seisev naine, kes ei olnud minu [[nimi|nime]] muidugi kunagi kuulnud, meile kõigile omasest tardumisest ja küsis minult kõrva[[kõrv]]a sisse (seal rääkisid kõik sosinal): "Aga kas te seda suudate kirjeldada?" Ja mina ütlesin: "Suudan." Siis libises üle selle, mis oli olnud tema [[nägu]], midagi naeratuse[[naeratus]]e taolist.
** "Eessõna asemel"
 
 
<poem>
Vähkres süütuna [[Venemaa]], —
Vangi veokitest läbi veetud,
Pekstud verise [[saabas|saapaga]].
</poem>
* "Sissejuhatuseks"
85. rida:
Ao aegu nad tulid, su võtsid
Ja viisid — kõik tardus mu sees —
Kambrihämaras lapsed[[laps]]ed nutsid,
Küünal vaakus ikooni ees.
Surmahigi su laubal, külm sina
96. rida:
 
<poem>
Poeg on vanglas, hauas [[mees]],
Palvetage minu eest.
</poem>
108. rida:
...
Vaid rauge kellala ja eel
Ja tolmund lilli[[lill]]i, jälgi teel
Teabkust eikuhugi.
Ja sihib silmepõhja just
Hiidhiilgav [[täht]] ja hukatust
Ta tõotab kindlasti.
</poem>
117. rida:
 
<poem>
Ja see [[sõna]] kivisena langes
Mu veel elavale rinnale.
Noh, ma olin valmis, annan andeks,
123. rida:
 
Täna on mul üldse palju teha:
[[Mälu]] hävitada lõpuni,
Kivistada [[hing]], et õpiks [[keha]]
Elamise ära uuesti
...
135. rida:
Sa tuled niikuinii — miks mitte nüüd?
Ma ootan sind — see on nii vaevaline.
[[Lamp]] kustutatud mul, uks avatud
Su ees, sa põline ja lihtne [[ime]].
...
Öös sirab Põhjatäht. Mui nüüd on kõik ükskõik.
Vaht kobrutamas Jenissei [[jõgi|jõe]] [[vesi|vees]].
Ja armastatud silme[[silm]]e siniläik
Vaob tuhmiks viimse jubeduse ees.
</poem>
148. rida:
 
<poem>
Nuttis, rebis [[riided|riideid]] [[Maarja Magdaleena|Magdalena]].
Jünger tardus kivikangena.
Kuid kus vaikivana seisis [[Neitsi Maarja|Ema]],
159. rida:
<poem>
Ma nägin, kuidas sisse langeb pale,
[[Hirm]] alasti vaid vahib lauge alt
Ja raiub kõikidele nägudele
Kiilkirja kannatus karmjubedalt.
Kuis [[valu]] ühe ööga ruuged, pruunid
Ja mustad juuksed hõbedaseks teeb,
Kuis närtsib naeratus truu [[sõber|sõbra]] huulil
Ja naerus heitumus vaid väriseb.
</poem>
178. rida:
Nii teist, kes võõral maal viibib veel,
 
Ja seda, kes raputas kaunist pead[[pea]]d
Ning lausus: «Mu [[kodu]] on siin, kas tead.»
 
Neid nimepidi küll hüüaksin veel —
Kõik pühitud mälust — on jäänud vaid [[keel]].
...
Ja kui siin maal mõeldaks kunagi ehk
191. rida:
 
See sammas, kus on minu sünnipaik —
Mul [[meri|merega]] katkenud sidemed kõik;
...
Vaid siia, kus kolmsada tundi ma
Küll seisnud ees suletud värava [[värav]]a.
...
Mu pronksiks tardunud laugelt vaid
Las sulalund voolab kui pisaraid,
 
Ja vangla [[tuvi]] las kudrutab veel
Ning vaikselt las laevu[[laev]]u laeb Neeva veel.
</poem>
* "Epiloog. II", 1940 märtsis
 
 
==Tema kohta==