Anna Ahmatova: erinevus redaktsioonide vahel

* Kirjutasin mälestusi juba 1928. aastal ja andsin lugeda [[Aleksander Fadejev]]ile, et ta aitaks neil trükki pääseda. Fadejev oli äärmiselt imestunud juba pealkirja lugedes: "Kellele on vaja neid Ahmatovaid, Gumiljove, Sologube? Praegu pole vaja minevikus[[minevik]]us tuhnida, vaid tulevikku[[tulevik]]ku pürgida.

* Kord 1930-ndate aastate lõpul seisis vene luuletaja Anna Ahmatova ühe Leningradi vangla väravate ees ootejärjekorras, et külastada oma vangistatud poega. Üks kaasootajaist esitab talle küsimuse: "Kas seda suudate kirja panna?" Ja luuletaja vastab: "Suudan." Siit saab alguse ta "Reekviem", üks mõjuvamaid tänapäeva kannatuslugusid, kuigi see on väike lehekülgede arvult ja tagasihoidlik vahendite kasutamisel... Reekviem, surnumissa, ei ole ju ainult kaebus, vaid ka palve, mida saadab kindel [[usk]] ja [[lootus]]. See on pühendatud surnutele, aga Ahmatova on laiendanud selle ka elavaile surnutele, kes vaevlevad nõukogude vanglais[[vangla]]is, või kannatavad ja ootavad väljaspool, selles suures vanglas, mille moodustab kogu [[riik]]. Poeemi lähtekohaks on autori ja ta perekonnaliikmete [[saatus]], aga see saab miljonite saatuste võrdkujuks. Ahmatova oli kord olnud noor, kõigi poolt austatud [[luuletaja]], kes teenis puhast kunsti[[kunst]]i, "kena pilkaja, kõigi sõprade lemmik", mitte ainult lootustandev, vaid juba suurimate hulka kuuluv luuletaja vene parnassil. Kuigi ta ei läinud kaasa revolutsiooniga ja enamluse ideoloogiaga[[ideoloogia]]ga, keeldus ta minemast eksiili, kantud mingist müstitsistlikust, võiks öelda eht venelikust kannatuste otsimise ja eneseohverdamise tungist, mis meile tuntud juba Dostojevskist[[Dostojevski]]st saadik. Ja kannatused ei lasknud endid kaua oodata. Juba aastal 1921 lasti maha ta abikaasa, luuletaja Gumiljov. Ta sõbrad kadusid üksteise järel vanglaisse, lõpuks ka ta ainus poeg.