Õnn: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
15. rida:
* Söögilauas nimetas Pfaff ennast [[perekond|perekonnaelu]] pooldajaks, [[öö]]siti mõnitas elatanud naist. Kariõigust kasutas ta, niipea kui töölt [[kodu|koju]] sai. Tütre kallal sügas ta oma punakarvaseid rusikaid tõelise [[armastus]]ega, naist lihvis vähem. Kogu teenitud [[raha]] tõi Pfaff koju; see klappis alati karvapealt, ilma üle lugematagi, sest ükskord, kui rahad ei klappinud, tuli naisel ja tütrel öö tänaval mööda saata. Kokkuvõttes oli Pfaff õnnelik.
** [[Elias Canetti]] "Maailm peas", tlk Toivo Tasa (1983), lk 5
* Üks [[hetk]] õnne võib väärida teinekord kahvatu [[igavik]]u. (lk 232)
* Vaata, ma olen pidanud rasket võitlust oma eluõnne pärast. Olen lõpuks leidnud, et on olemas näiline, petlik õnn, või õigemini rahuldustunne. [[Nüüd]] olen maitsnud tõelist õnne. See õnn on siin: omal [[riik|maa]]l, oma taeva all, oma rahva juures ja oma vere ligidal. (lk 236)
** [[Oskar Lõvi]], "Kolm naist. Alma", Tallinn: Varrak, 2005, lk 236
| |||