Nikolai Baturin: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
25. rida:
* Need, kes alati [[tee]]l on, ei [[rutt|kiirusta]] kunagi. [[Vihm]] ei pääse minu eest kuhugi. Ma jõuan talle järele enne [[õhtu]]t. Kui õhtu ei jõua pärale enne mind. [[Rõõm]], mis meid siis valdab! Vihma peadpööritav kukkumiserõõm. Inimese rõõm, et pole see vihm minust märjem sugugi. (lk 52)
* Laas on mu kodu ja koda ja turvapaik. Juba poisipõlves elasin rohkem enda seas kui teiste hulgas. See tuli kartusest end mõnes suures kõledas inimeses ära kaotada. (lk 53)
* Pilkane-must mooniõis avab oma lehed. Ja suleb. Isemeelsemad värvidki lahustab öö. (lk 55)
* On öö ja on Kuu. Öövarjus, kuu paistel näen mõnda selgemini kui päeval. Päikesevalgus on selleks liiga are. See tungib põhjani sealgi, kus põhja pole. See, mida mina näha püüdlen, näib tundvat inimvaimu nõrkust - otsida pinnalt või põhjast. Ja hõljub püüdmatult vahepeal. Kuupaiste piiril. (lk 56)
* Üle öötaeva reaktiivlennuki helendav jälg. Nagu piitsavorp üle tumeda selja. Taevast tohivad nad piitsutada, vett võivad nad mürgitada ning pole midagi, mida nad ei tohiks teha Maaga. (lk 57)
| |||