Nikolai Baturin: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
24. rida:
* Need, kes alati [[tee]]l on, ei [[rutt|kiirusta]] kunagi. [[Vihm]] ei pääse minu eest kuhugi. Ma jõuan talle järele enne [[õhtu]]t. Kui õhtu ei jõua pärale enne mind. [[Rõõm]], mis meid siis valdab! Vihma peadpööritav kukkumiserõõm. Inimese rõõm, et pole see vihm minust märjem sugugi. (lk 52)
* Laas on mu [[kodu]] ja koda ja turvapaik. Juba poisipõlves elasin rohkem enda seas kui teiste hulgas. See tuli [[hirm|kartusest]] end mõnes suures kõledas inimeses ära kaotada. (lk 53)
* Pilkane-must
* On öö ja on [[Kuu]]. Öövarjus, kuu paistel näen mõnda selgemini kui [[päev]]al. [[Päike]]sevalgus on selleks liiga are. See tungib põhjani sealgi, kus põhja pole. See, mida mina näha püüdlen, näib tundvat inimvaimu nõrkust - otsida pinnalt või põhjast. Ja hõljub püüdmatult vahepeal. Kuupaiste piiril. (lk 56)
* Üle öötaeva reaktiivlennuki helendav jälg. Nagu piitsavorp üle tumeda selja. Taevast tohivad nad piitsutada, vett võivad nad mürgitada ning pole midagi, mida nad ei tohiks teha [[Maa (planeet)|Maaga]]. (lk 57)
* ... juba üksnes s o o v [[vikerkaar]]eni jõuda tähendab selle põgusat puudutamist. (lk 61)
* Päike tõuseb hennapunasena pooliti silmapiiri kohale nagu punapäine õunavaras aia kohale, üks [[jalg]] sõbra õlal, teine juba kiusatuses. (lk 61)
* Laane värviline vaikus tungib mu hinge raagus [[mets]]a ning see lööb taas haljendama. Asustun kõige elavaga. Linnulaulu ja veehälinaga. Ülevaga ja olevaga, mitte üleolevaga. (lk 65)
| |||