Nikolai Baturin: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
34. rida:
* Öeldud on: [[loom]] on loom ja inimene on inimene, ja ma ei tea juhust, kus metsloom poleks sellest kinni pidanud. Inimene on inimene võimalust mööda või võimalusest mööda, ja ma ei tea juhust, kus ta sellest kinni poleks pidanud. (lk 73)
* Kusagil südataigas, eemal teedest ja asulatest, kaugel rahvarohkete linnade kivilaantest - nende põhimõtetest, sätetest, korrast ja korraarmastusest; pügatud murust, prahiurnidest, loomaaedadest, iluhekkidest, loosidest, paraadidest - kaugel kõigest, mis Looduse suure puhta palge ees näib jantlik ja naeruväärne. Ent ilma milleta maailm ei saa. Ei saa toota kohvikoort, uut täiuslikku elu ega uusi täiuslikke pomme... (lk 75)
* "Emake!" ütleb ta [Päevalill] pead kallutades, "kelle sa sihuke oled?!"
:"Iseenda," ütlen, kebjasti oma riideid nöörilt alla noppides.
:"Ja kuhu sa lähed, kelle poole sind tõmbab?"
:"Mind tõmbab iseenda poole."
:"Peab ikka väärt mees olema, kelle poole nii hirmsasti tõmbab," arvab naine, ja ta hääl on sõnastatud naer.
:"Ei ole," ütlen mina. "Lihtsalt üks mees." (lk 84)
* "Kõige kaalukamad kõnelused," ütleb naine, "leiavad aset kahe vaikiva inimese vahel."
:"Või," ütlen mina, "ühe vaikiva inimese vahel." (lk 86)
* "Päevalill," ütlen ma. "Ega sa longu, kui ma nüüd lähen." Ja mõtlen, et naist peab vaatama hämaras, kui ta välise ilu meelepett pole määrav, kui seda tajutavam on ta sisemine valgus. (lk 90)
| |||