Karl August Hindrey: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
2. rida:
'''Karl August Hermann Hindrey''' (pseudonüüm Hoia Ronk; 15. august 1875 Abja – 9. jaanuar 1947 Tallinn) oli eesti kirjanik, karikaturist ja ajakirjanik.
* ...minu loomuses pole [[vaikimine|suud pidada]] ja mitte midagi ütelda – sel viisil ei pahanda kedagi ja saad kiita pealegi kui leplik [[inimene]].
:Õieti aga olen ma ikka seisnud rõhutute eest, mitte politilise klassivõitluse mõttes, vaid lihtsalt nende eest, keda vaevatakse. Ja kas mu rahvast pole küllalt vaevatud kahe suure jõu poolt! "Niisugune väike rahvas hõõrutakse lihtsalt puruks," ütles mulle saksa ohvitser, kes mind maha lasta kavatses. Kavatses sellepärast, et ma häält tõstsin oma rahva liikmete eest, ükstakõik, mis usutunnistus neil ka ei olnud.
:Nii olen ma olnud 3 korda mahalaskmise ähvarduse all, üks kord juba kõripidi ühel ähvardajal peos. Edasi olen ma olnud 6 kuud koduarestis ja mult oli võetud sõnaõigus ning alati valve all — kõik sellepärast, et ma hingesid välja kauplesin
:Jah, kui ma saaksin nii olla, et mõistaksin mööda hiilida, kui mõni teine hädas on kõrilõikajate käes, siis oleks mu [[elu]] mugavam olnud.
** sõjajärgne päevik, ilmunud: "Iru päevik. Katkendeid" – Looming 1995/8, lk 1081
15. rida:
** "Palk enda silmas", Postimees 4. november 1941, nr 93, lk 1
* ...meil halisetakse, et pole enam vahukoort ja
** "Hellitatud rahvas", Eesti Sõna 5. detsember 1941, nr 3, lk 2
* Karl Marx on toonud oma õpetusele appi
** "Marksismi loojak", Postimees 19. november 1941, nr 106, lk 1
* Aga milles oli eesti rahvas õieti süüdi, et teda kisti ühel päeval koleda tagakiusamise alla? [---] Nagu viimsepäeva [[viha]] käis [[kurjus]] üle maa ja kohutas kangeks ja halvas tummaks mahajääjaid.
** 1941. aasta juuniküüditamise kolmandal aastapäeval ilmunud artiklis "Valu ja viha", Eesti Sõna, 14. juuni 1944, nr 136, lk 1
* Seda seisukohta on omaks võtnud õige mitmed rahvad, et juba koolide kaudu sisendada veendumusi, mis ei tarvitse vastu
* Aastani 1939 õpetati Nõukogude koolides, et alles 1917. aastaga algas [[ajalugu]]. Sest enne ei olevat
:Kuna varem õpikute järgi valitses täielik segadus, mis lõppes alles 1917. aastal, siis valgustatakse nüüd endiseid valitsejaid kõige jaatavamal viisil. Need endised valitsejad olid peaaegu kõik peaaegu otse jumalikud isiksused. Nende võimed olid erakordselt suured, nende tahe selge, tark ja tugev. Joann Julma ja Peeter Suure vägivallapoliitikat kiidetakse heaks, isegi Joann Julma "opritshina" verised teod loetakse vajalikkudeks, kuna nende sihiks oli valitsuse kindlustamine. Tsaari ennast kirjeldatakse suure riigimehena, kes "vene keiserlikku autokraatiat kindlustas" ja "paljudest laialipuistatud provintsidest vägeva riigi rajas".
:See lugupidav hoiak vana Venemaa tsaaride suhtes on mõistetav. Nendele pidi vaadatama kui "tänase rahvajuhi Stalini" eelkäijatele. Ja kui vanad head tsaarid pidid alati võitlema ka raskustega, siis seisid need raskused ikka rumalate, halbade bojaaride, aadlikkude ja rikaste inimeste vastutöötamises. Need pahad inimesed ei teinud muud midagi, kui sepitsesid mässe ja salaplaane valitsejate vastu ja said siis ka oma teenitud karistuse. Millest koolilaps võis järeldada, et iga opositsioon ajaloos ja ka nüüdki on täielikult lubamata ja karistatakse karmilt.
* Kõik [[sõda|sõjad]] sunniti Venemaale peale tema [[vaenlane|vaenlaste]] poolt. Ja igas sõjas jäi Venemaa võitjaks. Sest Nõukogude Vene on ju võitmatu. Muidugi juhtus ka erandeid, ei salata sugugi, et Venemaa mõnikord alla jäi, kuid mitte kunagi polnud selle põhjuseks vaenlase majanduslikud, sõjalised ja kultuurilised paremused, vaid ainult ja ikka kaotas Venemaa "reetmise" kaudu.
* Raamatust võib lugeda, et "[[Lenin]] ja Stalin võidurikka revolutsiooni esimestest päevadest saadik pühendusid Nõukogude riigi organiseerimisele", ja et "Nõukogude Liit kinkis vene rahvale täieliku
* Nõnda tegid enamlased ajalugu ja nõnda nad seda õpetasid. Kuid sellel on nüüd lõpp igavesest igavesti ja Ajalugu ise kirjutab peatüki aja merre vajunud hiigelpettusest.
** "Ajaloo-õpetus Venemaal", Postimees 9. detsember 1941, nr 124, lk 1
|