Karl Ristikivi: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
69. rida:
* Juba lapsepõlvest peale on elav [[kujutlusvõime]] olnud mu suurim [[vaenlane]]. Nii sageli olen selletõttu oma [[rõõm]]ud ette ära nautinud, nii et need lõpuks saabudes mulle isegi pettumuse on valmistanud. Veel hullem on aga, et ma paljudki hädad ja mured olen pidanud mitu korda läbi kannatama ja veel suuremal määral, sest ettekujutuses on nad sageli olnud palju raskemad. (lk 45)
* [Danaos:] Kui oled meie [[keel]]t õppinud, võid igal pool majaseintel näha sõnu JOOGE NEKTARIT või JOOGE VEEL ROHKEM NEKTARIT, mis on meeldetuletuseks kõigile, et nad oma [[töö]]ks uut [[jõud]]u vajavad. Seejuures on see palju meeldivam meeldetuletus kui näiteks TEHKE ROHKEM TÖÖD." (lk 92)
* [Thrasymachos:] Võin juba ette öelda, kuidas teil läheb, kui katsute meie rahva hulgas mässuvaimu õhutada. Enamik arvab, et olete Absoluutse vaimu mõju all, ega kuula teid üldse. Teised, kes on loomu poolest rahulolematud — meil on neidki —, annavad teile igas asjas [[õigus]]e ja aitavad omalt poolt valitsust sõimata. Aga kui tuleb valimispäev, valivad nad oma endised
* [paater Ieronimo:] Kõige viimane [[riik]] maa peal on Antikristuse riik ja seal on kõigil nii hea elada, et keegi enam ei hooli ei tulevasest elust ega lunastusest Kristuse läbi. See on, mida me siin näeme — inimesed, kes on nii rahul maapealse eluga, et keegi enam ei ihka taevasse [[paradiis]]i. Kõigist katsumistest, mis [[kurjus|kuri]] inimeste peale saadab, on see kõige suurem ja kõige hädaohtlikum. (lk 134)
* [Sofron:] "Võib-olla on juba praegu vajalik ka seda öelda, et meil mitte kõige andekamad ei pääse edasi, vaid kõige normaalsemad. See ongi, mida nimetatakse Sofrosyneks, mida võiks kõige lähemalt tõlkida mõõdukuseks." (lk 140)
78. rida:
[[Pilt:St_Catherine._San_Domenico.jpg|pisi|Andrea Vanni fresko Siena püha Dominicuse kirikus, ~1400, vanim teadaolev kujutis Katarinast]]
Tsitaadid Eesti Kirjanike Kooperatiivi väljaandest, Lund, 1965.
* Keegi ei teadnud, kuidas veetis Katarina karnevaliöö, kellelgi polnud ka selle vastu suuremat huvi. Igaüks oli huvitatud sellest, kuidas möödus see [[öö]] väljas — tänavail, platsidel ja lõbustuskohtades, ja see huvi oli omajagu segatud [[hirm]]uga. Oli teada, kui kergesti võis rõõmupidu muutuda vihapiduks ja [[vein|veiniojad]] asenduda [[veri|vereojadega]]. (lk 103)
193. rida:
* "''Subito!''" ütles võõrastemaja peremees, ja nüüd ma juba tean, et see võib tähendada mis tahes: kohe, varsti, tunni aja pärast, homme, ülehomme, tuleval aastal või mitte kunagi. (30. aprill)
* Kas võib [[beduiin]] tunda
* Muutub kõik, mis elab. Ainult surnud ei muutu enam. Sellepärast tõmbabki meid kauge minevik, et leida sealt midagi, mis oleks püsiv. (1. mai)
* Inimese elu näib ju olevat alaline kõikumine [[lootus]]e ja kartuse vahel, ja kes neist mõlemast vaba, on oma elu juba ära elanud. (6. mai)
* Me ei pääse tagasi minevikku, aga samal ajal ei pääse me ka minevikust, see tuleb meiega alati kaasa. (6. mai)
* [Contessa Damasini:] Armastus sureb nagu inimesedki. Aga kahetsus ei sure. Kahetsus ja [[lein]]. (9. mai)
* Kõik tänapäeva valgustatud vaimud eelistavad küll
* [[[Edward Gibbon|Gibbon]]:] Inimesi ei huvita kuulda ja lugeda sellest, mis läheb ülesmäge. See on langus ja häving, mis kõiki huvitab, õnnetused ja katastroofid on need, mis inimesi liigutavad, mis panevad neid mõtlema. (14. mai)
204. rida:
Eks ühest jätkuks küll — kuid siiski kahte rada
mind kisub [[igatsus]] — ei suuda otsustada.
[[Suur Vanker]] — kodutee… Seal kuskil on mu [[juur]]ed.
Plejaadid, kauge siht — mu unistused suured.
Üks neist on [[Põhjamaa]], külm, härmatises särav,
ja teine sume, soe, on
kus muistsed jumalad on ammu [[kivi]]ks tardund,
ja siiski nende ees mu süda tihti hardund.
213. rida:
(15. mai)
* Keegi, kes maailmast põgeneb, ei taha sellepärast, et maailm ta nime kustutaks. Pidagu seda
* [[Herkules]], [[Odüsseus]] ja teised — eks olnud nemadki [[rändrüütel|rändavad rüütlid]]. Ja kui [[roomlased|roomlastel]] neid ei olnud, pidi [[Vergilius]] ühe vähemalt välja mõtlema — ja nii sündis [[Aeneas]]. (17. mai)
* Peame leppima sellega, et minevik on ainult proloog ja et meie aeg algas, kui viimne rändav rüütel suri ja tuli
224. rida:
Janiculumil läbi kogu öö.
</poem>
* (21. mai)
* [Hartenfels:] Me arvame küll, et me teame, kuhu me läheme ja mida otsime. Aga tegelikult ainult viiakse meid. Enamik inimesi elab nagu unes ja kui nad kord ärkavad, ei usu nad oma silmi ja [[kõrv]]u. See tähendab, kui nad kunagi ärkavad. Paljud ei ärka kunagi, ja need on vahest kõige õnnelikumad." (22. mai)
* "Me pole keisrite suguvõsast… "
:"Muidugi mitte. Aga mis on [[keiser]], kui ta kõrval ei seisa mõni von Schmerzburg? Malend. Ainult malend, mis ise ei saa ei liikuda ega ennast kaitsta." (24. mai)
* Aga eks me anna kogu aeg endast midagi, mida me kunagi tagasi ei saa. Ma mõtlen aega. Iga päev, iga tund, iga minut kaob. Aga sellele me ei mõtle, sest seda peame loomulikuks. Me ei küsi kunagi, miks just see peaks olema loomulik, sest me oleme ise määranud piirid. (25. mai)
239. rida ⟶ 240. rida:
* Ettemääratus ja määramatus, elu loomulik pidevus ja tema hirmuäratav katkelisus on motiivid, mis läbivad kogu Ristikivi loomingut. /.../ Maailma juhuslikkuse mõistmine tagatakse aga usuga jumalikku ettemääratusse, juhuslike sündmuste rida pidevustatakse viitega olemise jumalikule seadusele, mille käiku inimene ette ei aima. Pidevustamis-, mõistmisprotsess nihutatakse inimesest välja, temast eemale, ent osadus sellega tagatakse jumalausu kaudu.
** [[Jaan Undusk]], "Rüütel, humanist ja eksistentsialist. Sisseminek
==Välislingid==
| |||