Nikolai Baturin: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
1. rida:
'''Nikolai Baturin''' (5. august 1936, Arumetsa küla, Suislepa vald, Viljandimaa – 16. mai 2019) oli eesti ja mulgi kirjanik.
* [[Õnn]], see rumal väheviljakas tunne, ei kinnistu pikemalt maailmapilti. Või on nagu pidupillak – mida kauemaks jagub [[viin]]a, seda pikemalt valutab [[pea]].▼
==Kuningaonni kuningas==▼
* Kui mu tulek sesse kõrvepaika oli minu enese jaoks uudne ja üllatav, siis [[loodus]] ei teinud sellest väljagi. Ta oli juba näinud enda taustal [[inimene|inimesi]] ja ma ei paistnud talle neist parem ega halvem. Looduse [[ükskõiksus]] ei ole solvav.▼
Tallinn: Eesti Raamat, 1973▼
* Ootamatult avastasin, et niipalju üleloomulikku, kui selleks vaja läheb, leiab inimene eneses.▼
===Parvesõitja===▼
* Ma ei lugenud midagi, ainult õppisin: iga öö taevast ja igast oma päevast. Nii et kaks [[raamat]]ut mul ikkagi oli. Aga siiski ei tahtnud ma kuuluda tähtede hulka, et olla lähemal taevale, vaid kuuluda [[puu]]de hulka, et olla lähemal inimestele.▼
* Teoinimene olgu ärkvel. Pidagu meeles, et enda poole nagu oma [[vaenlane|vaenlase]] poole ära seise kunagi seljaga. (lk 10)▼
** "Karu süda"▼
* Sajab sellist [[vihm]]a nagu nutaks väga hea inimene.▼
** "Ringi vangid"▼
* [[Mõistmine]] on [[andestus]].▼
** "Mu ööde päevik"▼
▲=="Kuningaonni kuningas"==
▲Tallinn: Eesti Raamat, 1973.
▲==="Parvesõitja"===
▲* Teoinimene olgu ärkvel. Pidagu meeles, et enda poole nagu oma [[vaenlane|vaenlase]] poole ära
* [[Tarkus|Tark]] olla tähendab teada, mida pole tark teada. (lk 11)
* Kui [[laul]] lõpeb, keerab ta [[raadio]] kähku kinni, sest ta on tähele pannud, et sellele, mis sulle meeldib, järgneb midagi niisugust, mis eelneva poolenisti hävitab. (lk 18)
20. rida ⟶ 33. rida:
:"Enamasti ikka täitus," vastab tema. "[[vesi|Veega]]." (lk 43)
==="Vaikuse värvid"===
* [[Oja]] on mu [[sõber]]. Ma joodan oma ihu põudset [[põld]]u. Selle eest ei tule mul maksta. Oma [[hing]]e joodan ma [[vaikus]]ega. Selle eest tuleb mul maksta [[üksindus]]ega. (lk 49)
* Need, kes alati [[tee]]l on, ei [[rutt|kiirusta]] kunagi. [[Vihm]] ei pääse minu eest kuhugi. Ma jõuan talle järele enne [[õhtu]]t. Kui õhtu ei jõua pärale enne mind. [[Rõõm]], mis meid siis valdab! Vihma peadpööritav kukkumiserõõm. Inimese rõõm, et pole see vihm minust märjem sugugi. (lk 52)
42. rida ⟶ 55. rida:
* "Kõige kaalukamad kõnelused," ütleb naine, "leiavad aset kahe vaikiva inimese vahel."
:"Või," ütlen mina, "ühe vaikiva inimese vahel." (lk 86)
* "[[Päevalill]]," ütlen ma. "Ega sa longu, kui ma nüüd lähen." Ja mõtlen, et naist peab vaatama hämaras, kui ta välise [[ilu]] meelepett pole määrav, kui seda tajutavam on ta sisemine [[valgus]]. (lk 90)
==="Kuningaonni kuningas"===
* Selles ebaproportsionaalses maailmas püüti siiski ka midagi ära teha - ehitati proportsionaalselt lasteaedadega kasarmuid ja hullumaju. Väikerahvaid hävitati nagu [[sääsk]]i, ent mitte korraga, jalghaaval, tiibtükil; nende pinin salvestati magnetofonilindile - üldiseks osasaamiseks. (lk 103)
* Ootamata oma [[surm]]a, nägi ta selle olemust: surm oli seesama [[uni]], ainult ärkamine polnud [[hommik]]usse, vaid [[igavik]]ku... Tunnetades [[puu]]de mõtteid, adus, et on olemas inimese saatus ja on olemas puude saatus, ja milleski on need sarnased ka peale selle, et sünnivad seemnest, saadavad teineteist kätkist sargalaudadeni ja saavad kõduks. - See sarnasus oli mõlemate, inimeste ja puude oskus jutukalt vaikida. (lk 113)
59. rida ⟶ 72. rida:
:Ta kehitaks õlgu, ja mõtleks isepäinis, et Armastus ja Ustavus polegi nii naiivsed - ühitatult on see orjapidamise leevendatud ja varjatud vorm. (lk 131)
* Ta pakiks söögipoolise luite [[kollane|kollasele]] linale välja ja kallaks [[vein]]ipudeli endasse ümber. "Tore," mõtleks ta, "on olla vaene ja purjus ühekorraga." (lk 133)
* Ta läheks peatänavat mööda südalinna poole, omaette arutledes, kas linnal ongi [[süda]]nt. Hilisõhtune [[tänav]] oleks nagu hilisõhtune [[jõgi]], kes on oma kaldad pähe õppinud. (lk 134)
* "
* Elul, mis puutub inimest kogu pinnaga, on surmaga vaid üks puutepunkt. Ja kui see tüütavalt kaua viibib, siis tuleb see endal panna, sest parem on saada kohe ehtsasse, kui rohuretseptide surilinasse mähitud. (lk 140)
* Hea [[kujutlusvõime]] asendab absoluutselt kõike. (lk 142)
* Talle oli kogu aeg paistnud, et peale labajala oli luukuri juures veel midagi puust. Too kuulus rahva hulka, kes tulid eikusagilt ja kadusid eikuhugisse, jätmata muud jälge kui need, mis jäävad jalgadest. (lk 148)
▲* [[Õnn]], see rumal väheviljakas tunne, ei kinnistu pikemalt maailmapilti. Või on nagu pidupillak – mida kauemaks jagub [[viin]]a, seda pikemalt valutab [[pea]].
▲* Kui mu tulek sesse kõrvepaika oli minu enese jaoks uudne ja üllatav, siis [[loodus]] ei teinud sellest väljagi. Ta oli juba näinud enda taustal [[inimene|inimesi]] ja ma ei paistnud talle neist parem ega halvem. Looduse [[ükskõiksus]] ei ole solvav.
▲* Ootamatult avastasin, et niipalju üleloomulikku, kui selleks vaja läheb, leiab inimene eneses.
▲* Ma ei lugenud midagi, ainult õppisin: iga öö taevast ja igast oma päevast. Nii et kaks [[raamat]]ut mul ikkagi oli. Aga siiski ei tahtnud ma kuuluda tähtede hulka, et olla lähemal taevale, vaid kuuluda [[puu]]de hulka, et olla lähemal inimestele.
▲** "Karu süda"
▲* Sajab sellist [[vihm]]a nagu nutaks väga hea inimene.
▲** "Ringi vangid"
▲* [[Mõistmine]] on [[andestus]].
▲** "Mu ööde päevik"
==Tema kohta==
| |||