Karl Marx: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
22. rida:
* Kuid [[geenius]]te tagasihoidlikkus pole kaugeltki see, mida kujutab endast harituse [[keel]], millel pole ei aktsenti ega dialekti, vaid, vastupidi, tema aktsendiks on asi ja dialektiks selle olemus. Ta unustab tagasihoidlikkuse ja tagasihoidmatuse ja toob esile asja. Vaimu üleüldine tagasihoidlikkus on mõistus, see mõtte universaalne sõltumatus, mis suhtub ''igasse asja'' nõnda, nagu seda nõuab ''asja enda olemus''.
* Kui tahate olla järjekindel oma esteetilises [[kriitika]]s, siis keelduge uurimast tõde nii ''liigtõsiselt'' kui ka ''liigtagasihoidlikult'', kuna liigne tõsidus on ise koomiline, liigne tagasihoidlikkus aga on kõige kibedam [[iroonia]].
* Ehk tuleb tõde mõista nõnda, et ''tõene on see, mida käsib [[valitsus]]'', uurimine aga on lubatav ainult kui liigne, tüütu element, mida ''etiketi kaalutlustel'' siiski ei ole võimalik täiesti kõrvale jätta? Ilmselt nii see ongi. Sest uurimist peetakse juba ette millekski, mis on ''vastuolus'' tõega, ja niisiis saab ta endale kahtlustäratava saatjana kaasa tõsiduse ja tagasihoidlikkuse, nii nagu ongi sobilik koguduseliikmele hingekarjase palge ees. Valitsuse arusaamine on ainus riiklik mõistus. Tõsi, teatud tingimustes tuleb teha mõningaid järeleandmisi teisele arusaamisele ja tema jutuvadale, kuid siis peab ta ka tundma, et talle on vastu tuldud ja et loomuldasa on ta õigustühine, nii et tal tuleb olla tagasihoidlik ja vagur, tõsine ja igav.
* 1819. aastal valitses veel ratsionalism, mis [[religioon]]i all pidas üldjoontes silmas niinimetatud mõistusreligiooni. See ''ratsionalistlik vaatepunkt'' on ühtaegu tsensuuriseaduse vaatepunkt, mis, muide, on nii ebajärjekindel, et pidades oma eesmärgiks religiooni kaitsmist, asub irreligioossele vaatekohale. Just religiooni põhitõdede lahutamine tema positiivsest sisust ja vastavalt kindlast vormist on juba vastuolus religiooni põhitõdedega, kuna iga religioon eeldab, et ta erineb kõigist ülejäänud ''võlts''religioonidest oma ''erilise olemuse poolest'' ning et just tema oma ''määratletuses'' ongi ''tõeline religioon''.
* Niisiis, te kas keelate üldse religioonil sekkuda [[poliitika]]sse – kuid seda te ei taha, kuna te ei taha rajada [[riik]]i vabale mõistusele, vaid usule; religioon ongi teie jaoks ''olemasoleva üleüldine sanktsioon'' – või te lubate religiooni ''fanaatilise'' kaasatõmbamise poliitikasse. Laske religioonil poliitikaga tegelda ''omamoodi''. Kuid seda te jälle ei soovi: religioon peab toetama ilmalikku [[võim]]u, seda endale allutamata. Kui te juba lülitate religiooni poliitikasse, siis ''ilmaliku'' võimu igasugune, ükskõik milline katse kindlaks määrata, kuidas peab religioon osalema poliitikas, kujutab endast vaieldamatut usuvastast omavoli. See, kes püüab end siduda religiooniga religioossuse tõttu, peab andma talle kõigis küsimustes otsustamisõiguse. Või peate te religiooni all silmas ''teie enda isikliku piiramatu võimu ja riikliku tarkuse kultust''?