August Alle: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: 'pisi|August Alle, 1917 '''August Alle''' (31. august 1890 Viljandi – 8. juuli 1952 Tallinn) oli eesti satiirik, luuletaja, ajakirjanik ja toimetaja. El...' |
|||
6. rida:
<poem>
[[taevas]] kui maa sügisudude tinas.
Pilvi rebides vilistab [[tuul]],
kari on väljas veel mihklikuul.
Karjalaps vaeseke kuhja all kükib,
kaelani märg, [[külm]] kallale tükib.
Tuule ja vihma käes [[loom|elajad]] norgus,
[[koer|karjakrantsilgi]] saba on sorgus.
</poem>
* "Eesti Pastoraal", lk 7
20. rida:
<poem>
Ju
kui värisevaid hõbeküünlaid nähti.
[[Kleopatra]] siis ilmus pidusaali.
Las pühitseb noor [[Caesar]] [[meri|merel]] võitu -
piits kiirustab siin muste [[orjus|orje]] sõitu
ja peetaks' ülemeelset bakhanaali!
</poem>
32. rida:
<poem>
[[Aeg]] sarnane kui õllepruulja suur ja karvane
toob lisaks
Pean seda virret niristama läbi õlekõrre,
sest olen inimen': veel niivõrd
et pane puuri, mis on terasvarvane,
ning näita [[ingel|inglitele]], ahvidele,
kas tunnistavad omaks selle
kahejalgse velle.
...
Nüüd tungal tuleks kasta [[veri|vere]] katla, patta
ja sellega kui sulega
vaid verekirjal [[tuli|tulega]]
uut eluhümni kirjuta ja vana katta, matta!
Sest raksatagu värss mu habemik
54. rida:
<poem>
apokalüpsise
üleni rautud,
vaskkõridest hirnudes heliteibaid
üle rahvamurru
jooksus peatid.
...
Uulitsarennide verisest vaost
tinaluudadega pühiti võitluse saast:
terasmurdjate lõppend [[paast]]
sajast neelat kuulivööst.
Katkmustast
kiirgas
vaid auto
</poem>
* [[August Alle]], "Apokalüpsise autod", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", lk 17-18
92. rida:
<poem>
Kuhu veerevad
mu aastate ahelas?
Kui unetud kongid
ajju vahivad
Mis sellest siis vahel on,
et puusas reuma valutab:
mu [[süda]] roostetab kui vagun
jaamas, kesk [[elu]] halli alevit.
</poem>
* [[August Alle]], "Apaatia", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", lk 23
110. rida:
Lahkuda olen ju maldand
paljustki, mida jumaldand,
[[tuhk|tuha]] külides tuulde
marmor-urnidest.
...
Kui raskejalgne [[naine]],
kes tunneb oma südame all
elu liigahtamist,
nii tunnen oma ajudes
uute
ning päiksesüsteemide tekkimist.
</poem>
126. rida:
Mina, Jaani ja Malle
poeg August Alle,
mollusk [[Maa (planeet)|maakera]] kamaral,
ent julma aja väraval
olen karistai, kes tulisulega
132. rida:
rahaahned rasvased peod!
...
Veriruske veeretakse [[kivi|kalju]]
veel kord elussurnu haua ette:
Elussurnuil pole ülestõusmist!... Palju
150. rida:
<poem>
Ma vaatlen [[partei|erakondade]] solgivedu
riigihuvide [[hobune|hobustel]].
Ma vaatlen rahvajuhtide malgavõitlust
peaministri auto ja (au)järje pärast
ja mõtlen:
ah, see on siis iseseisev ja rippumatu,
vaba [[Eesti]]!
...
Ent
tuleb vist pühitseda meil
neil iseseisvuse teil!
166. rida:
<poem>
Kahisedes mustas
mustas siidis, pärliniidis
viirastab mu päitsis taas
172. rida:
Vaade elutu kui tina
vajutab mu kulmu, [[nina]],
aga avada ei saa
silmi ma.
201. rida:
südamele
langeb hall.
Nii kui verisulis [[lind]]
olen hell.
Varitsedes mind
taevas külmas tähed julmad
põlevad kui [[hunt|hundi]] silmad.
[[Lumi|Lumel]] vastsel verelilled,
röögatavad vasksed pillid:
kokku langeb elu [[sild]].
Üle minu,
üle
[[kuu|noorkuu]] verine granaadi kild.
</poem>
* [[August Alle]], "Carmina Barbata: Epiloog", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", lk 35
219. rida:
<poem>
Lokaali
Siin on mu olemine peramine.
Hääl seesmine küll räägib: «ära mine»,
sest üpris kõhnaks jäänd su rahakott!
Kuid siiski veab mind siia
boheemi ringi vaimunärimine
ja uudiste üksteiselt järelpärimine;
230. rida:
ent seda siiski nõuab komme...
...
See kasin käputäis on tuima rahva [[sool]],
boheemi mürgitet ja kummaline [[taim]]!
On ikka löögivalmis valit pataljon
eest kõige ausa, mahatallat, kõrge!
Võib olla muidu lahus, [[käsi|käed]] siis jälle koos,
kui tõusiklusega uus kokkupõrge!
Nii imelik: see arvult väike ring
on ikka olnud opositsiooni hing,
kes arvustand me [[seltskond|seltskonna]] banaalsust
ja valitseva korra "radikaalsust"...
...
Oo, [[ülikool]]i [[noorus]], prassi, kungelda
sa, kuni oled haljas, kuni oled noor,
sest pärast raske [[maja|maju]], [[raha]] kokku pungelda,
kui oled juba nuumat [[tõusiklus]]e koor!
...
249. rida:
kõik marodöörid üle [[Tartu]] linna,
siin määravad nad kindlaks hinna,
sest rahvas vajab [[riided|riiet]], [[suhkur|suhkrut]], [[jahu]], puid,
veel mädand [[heeringas|heeringaid]] ja kaupu muid.
Kui himu täis sest ausast kodaniku
siis ajaviiteks vahetakse hobuseid,
või suurustakse mõnest mahaprassit ööst,
et naisi käperdet, mis maksnud tuhandeid.
Kui kord nad surevad, siis [[ajaleht|ajalehist]] loed,
et suurimad nad "[[Vanemuine|Vanemuise]]" ja
...
Ent kusagil on
on kauged rannad, saared,
ning palangutes punetavad taevad...
Ent kusagil on suure linna avatlused:
276. rida:
kuu kui suur ja haljas hõberubla.
Mõne meeleolu melanhoolselt kiheleva
katkikriimustuna nagu [[sääsk|sääse]] kubla
vajutaksin vastu seda külma vaske.
</poem>
298. rida:
<poem>
[[Kaabu]] kuklas, hõlmad lahti,
põletades elutahti,
suisa uitnud tuulte
päevast päeva,
aastast aasta
läbi
Ikka uljalt, püstipäi:
kõik, mis iial elu halvand,
310. rida:
...
Kas on tuju muidu mingi,
kui et klaasis õitseb [[humal]],
kergemeelne armujumal?
Näitsik mõni, naine mingit,
339. rida:
plangu, seinte määrdund värvi.
Õuest lõhnu kirbeid talli,
hapuks läinud [[köök|köögi]] järgi.
Nagu pakkimiseks kaste
maju, vormita kastmaju,
ritta laot tihedasti.
...
Lustakas siin elab [[kingsepp]],
vilistab ja
nalja nalja otsa laob.
Aga siis, kui
...
Siis on vananaistel juttu
354. rida:
Kaelapidi koos neid kõõlub,
kaalub ise vana õelus,
kuhu istutada
Patta kõrbegu kõik söögid -
parlament käib pesuköögis!
362. rida:
susi-sosistakse sala.
...
Agulil on
jooksmas õues palja jalu
seinte, plangu vahel halli.
...
[[Vaesus]] see on suurim pahe,
kõneldagu sest mis tahes!
Alatoitlus vahib näost
374. rida:
ei saa agul sellest lahti.
Skrofuloos ja inglishaigus -
silmad rähmas,
kärbivad siin elutahti
vaeste põdurate laste,
389. rida:
turbakaldast läbi uhab.
Vahelt palgiparve mõne
nagu ürgsed
lodjad
Küljed, põhjad pigi-nõgi-
mustad. Laia [[vene keel|vene kõne]]
sõbralikku sõimu kuuled.
399. rida:
segib, sagib, tuleb vastu
nääpsukesi meremehi,
Aga [[püksid]], issand, püksid,
nood vist mahutavad üksi
pooled Peipsi järve tuuled!
411. rida:
nagu jaht, mis tulnud dokist,
Juttu kuuldub väga vähe:
«Ära aja [[kärbes|kärbseid]] pähe!»
Nooruk mereratsaväe
uhkelt nagu kapten Sergo
432. rida:
Unistab siis peake väike:
kui saan, kui saan korra suureks...
Madalalt käib, laps, su [[päike]]:
silme all on tume vari!
[[Vaesus]]el on palju vaeva,
445. rida:
(«Ah, Rhodopis?» küsitakse nüüd,
«kes see oli: girl või baaridaam?»)
Nõnda unub, koltub kaunis [[müüt]]
spordiplats on tänapäeva hüüd.
Kes nüüd enam värsse loeks hardalt
462. rida:
ulm on lõhkend nagu seebimull!
Sõnnikut täis jälle [[Augeiase tall|Augiase tall]] -
puhtaks rookimisest unistagu [[hull]]!
...
Päike juba üpris plangu taha käind.
483. rida:
võrdlemisi meiega too jutt on tühi!
Marsib vahva don Paraadio,
puhub pasunat ja
aina optimismi juurde laob.
</poem>
492. rida:
On juba mõtelda imelik:
[[Rahvasteliit]] ja Pan-Euroopa...
lävel ajastu uue,
kus rahvas rahvale vend -
tollest möödund kui tuhat aastat.
Ainult [[Aristide Briand|Briand]]'i kahvatu [[vari]],
ekslev [[Eleusis]]e väljadel,
kummitavat vahetevahel
kaugel [[Genf]]is härradele...
Sest ürg-[[Hitler]] liigutab koopas,
ihub naabri kaelale
Kelle jõud, selle väli ja kari -
pärib naabri naise ja kuue.
536. rida:
noorelt põevad poeedid.
Trummid, fanfaarid, trompeedid
nii võib
</poem>
* [[August Alle]], "Egogeenius", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", lk 101
563. rida:
<poem>
Kaks-kolm oinast-parteisammast
ja üheksakümmend seitse
üks lipitud-lapitud majalogu -
see on ju kõrgeaulik [[Riigikogu]].
572. rida:
<poem>
"Kirjamees, kirjamees, kuhu vinnad oma pauna?"
- "Tindiga lähen, tindiga lähen kroonu
leil seal võtab kõik vanad vaevad ja
saabuvad preemiad, soojad kohad ja talud."
</poem>
583. rida:
kuhjub, korjub nagu lattu,
kus ei ole küüti, tappi,
sest et [[vabadus]] ja priius
kõnnib [[Kihnu]]s, istub Hiius...
</poem>
590. rida:
<poem>
Eesti
paruneile müüetakse.
[[Jüri Uluots|Uluotsal]] on hullud jutud,
| |||
