Sakslased: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
1. rida:
 
'''Sakslased''' on rahvas [[Saksamaa]]l, Põhja- ja Kesk-Euroopa piiril. Laialdaselt on levinud uskumus, et sakslastel puuduvat [[huumor]]imeel, mis ei saa siiski tõsi olla, sest vastasel juhul oleksid eestlaste seast parima huumoritajuga [[saarlased]], kes tutvusid 13. sajandil sakslastega viimastega, saarlaste huumorimeele suhtes on [[Hiiumaa]] teadlased aga ammu tõestanud vastupidist. Saksa köögiga on lood enam-vähem analoogsed. Eestile pole sakslased andnud midagi peale linnade, teede, kanalisatsiooni, [[muusika]], [[kirjandus]]e, [[teater|teatri]], [[vanasõna]]de, lorilaulude, [[Kalevipoeg|rahvuseepose]], [[vein]]i ja [[õlu|õlle]], [[hapukapsas|hapukapsa]] ja [[kartul]]i, [[korsten]]de ja [[kemmerg]]ute, [[luterlus]]e ja vennastekoguduste, [[kool]]ide, suurema koguse sõnavara, nimede ja [[tähestik]]u. Ja [[laulupidu]]de, mida eestlased ja lätlased hakkasid korraldama esimese baltisaksa laulupeo eeskujul. Sakslased kõnelevad valdavalt [[saksa keel]]t või sellele lähedasi germaani keeli.
 
* Ema oli omal ajal rikkas [[perekond|perekonnas]] guvernandiks olnud, oli korra välismaalgi käinud, terve [[Saksamaa]] läbi sõitnud, ja tema [[silm]]is olid sakslased üksainus nosu[[piip]]e suitsetav ja läbi [[hammas]]te sülitav poesellide, käsitööliste ja kaupmeeste kari või siis need keppsirged sõduri moega ohvitserid ja äripäevaste nägudega ametnikud, kes kõlbavad ainult musta [[töö]]d tegema, hoolsalt [[raha]] kokku kraapima, labast korda pidama, [[igavus|igavat]], reeglipärast [[elu]] elama ja pedantlikult kohust täitma — kõik need pürjelid oma nurgelise olekuga, suurte, karedate [[käsi|kätega]], filisterlikult värske jumega ja jõhkra kõnepruugiga.
:„Ehi"Ehi sakslast mismoodi tahes," mõtles ta, „anna"anna talle ei tea kui peen ja [[valge]] [[särk]] selga, pangu ta [[saabas|lakksaapad]] jalga, tõmmaku kas või [[kollane|kollased]] [[kinnas|kindad]] kätte, ikka on ta nagu juhtnahast tehtud; valgetest kätistest paistavad karedad punased käed ja elegantsest ülikonnast vaatab vastu [[pagar]] või heal juhul puhvetipidaja. Need karedad käed otse nõuavad naasklit või vähemalt orkestrandi [[viiul]]ipoognat."
** [[Ivan Gontšarov]], "Oblomov", II jagu, 1. peatükk. Tõlkinud [[A. H. Tammsaare]]
 
13. rida ⟶ 14. rida:
** [[Karl Ristikivi]], "[[Rooma päevik]]", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1976, lk 90
 
* Kus kohal on maa peal niisugune [[kõrb]], mida sakslased ei suudaks õitsvaks aiaks muuta? Mitte asjata ei öeldud endisel [[Venemaa]]l: sakslane on nagu [[paju]]oks, pista ta kuhu tahad, ta võtab kohe juured alla.
** [[Aleksandr Solženitsõn]], "[[Gulagi arhipelaag]]", 6. osa "Sundasumine". lk 329