Järv: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
4. rida:
* Kui vaadata Eesti [[kaart]]i umbes sellise pilguga, nagu kipub hajuma inimese silmavaade [[tuli|tulle]] vaadates, paistab kaardile ilmuvat mingi [[nägu]]. See on üks tömbi koonuga [[loom]], kelle [[nina]] on Virumaal, avatud [[suu]] kohal haigutab [[Peipsi]] järv ning Setumaa moodustab tundmatu olendi massiivse lõualuu. [[Võrtsjärv]] on, ütleme, süljenääre, mis nõristab mööda [[Emajõgi|Emajõge]] sülge [[Tartu Ülikool]]i [[semiootika]] kateedrisse ja piki Õhne [[jõgi|jõge]] Arumetsa soosaarele, kus [[Nikolai Baturin]] parajasti naelutab oma [[kartul]]ipõllu serval logisevat aia[[värav]]at.
** [[Valdur Mikita]], "Metsik lingvistika". Välgi metsad 2013, lk 55
 
<poem>
Sääl järve pinnal tõusev [[päike]] loitis;
ta [[peegel]] säras kuldses värvivoos
ja nagu hingas pehme [[õhk|õhu]] hoos, -
mu [[silm]] ta pinnal igatsevalt uitis.
 
Üks magus soov säält tuli tasa rinda:
oh, et nii kuldne seisaks [[armastus|armu]] tee
kui [[vesi]] oma hiilg'vas sinisaalis!
 
Sääl - [[torm]]id puutund järsku järve pinda
ja kiskund laintel lõhki vaikse [[vesi|vee]]:
oh [[süda]], - nõnda arm end sulle maalis!
</poem>
* [[Juhan Liiv]], "Mai hommik" (1885)
 
 
9. rida ⟶ 25. rida:
Järv leegib eha paistel
ja hiilgab ta kui kuld –
ja järve taga metsas[[mets]]as
on näha õitsituld.
</poem>
17. rida ⟶ 33. rida:
<poem>
[[Juhan Liiv|Tema]] on ju meie - väike külmetav järv.
Tema on ju meie - [[lumi]] lõdisevasse [[vesi|vette]].
Üks väike järv, kes püüab hoida end [[jää]]tumast,
hoida ennast ja hoida [[mets]]ametsa, mis ta ümber,
hoida [[maailm]]a oma ainukeses [[peegel|peeglis]].
Meie oleme üks. Järv on metsas ja mets on järves.
Meie oleme üks. Järv tõuseb lumeks ja lumi langeb järveks.