Helena Läks: erinevus redaktsioonide vahel

resümee puudub
Resümee puudub
'''Helena Läks''' (sündinud 4. septembril 1987 Kuressaares) on eesti luuletaja, toimetaja, kriitik ja kirjastaja. Ta on avaldanud luulekogud "Helena läks" (2010) ja "Korrosioonikihk" (2014).
:Luulekogud
* "Helena läks" 2010
* "Korrosioonikihk" 2014
 
 
* [[Surm]] on [[lääs|lääne]] [[ühiskond|ühiskonna]] üks suuremaid tabuteemasid. [[Religioon|Religioossed]] kombetalitused võivad lohutada, ülendada ja aidata lahkunu ärasaatjaid, ent surijal pole toetuda muule kui [[inimene|inimesele]], kes temast kujunenud ning kellega ta ses olemise viimase otsa [[vaikus]]es silmitsi on. [[Kultuur]]is, mis ülistab [[noorus]]t ning näeb vanadust[[vanadus]]t häbiväärsena, on üha raskem tulla toime sellega, et pärast 35. eluaastat on vaja veel tükk aega vana ja etableerunuks tembeldatuna eksisteerida ning viimaks ebamäärasusse hääbuda.
* Olles lülitatud pidevasse infovoogu, osaleme kas passiivselt või passiivsemalt teiste elumustreis, mis tekitab harva võimaluse päriselt üksi olla. [[Vaikus]] paneb nihelema. Selle vaikusega on aga vaja sõbruneda: see on meie viimane vahend viimsete asjade ees.
** [https://www.muurileht.ee/amatoorlusest-ja-surmakultuurist/ Amatöörlusest ja surmakultuurist]. Müürileht, 11. aprill 2014
 
 
* Luuletusel[[Luuletus]]el ei ole [[sugu]]. Mind isiklikult sügavalt liigutavate [[tekst]]ide puhul lahustub kirjutaja oma [[sõna]]dega loodud [[aeg|ajas]] ja [[ruum]]is ning nende atribuutides, muutub nendest lahutamatuks. Sellises ruumis sugu ei ole. Samuti leidub sellist [[luule]]t muuga võrreldes vähe, see on nii olnud ja jääb olema, sest ei allu mingile tellimusele.
* Elame [[ühiskond|ühiskonnas]], kus sooküsimusi puudutavas debatis osalemine on ammu muutunud kurnavaks just neile, kel on argumenteeritult ja tsiviliseeritult midagi öelda. Meie noortele õpetab see, et traktaatidega [[maailm]]a ei muuda. Edasi: kui oled noor [[naine]] ning tajud või oled harjunud kogema Suure Venna, meheliku pilgu alatist hindavat kohalolu, siis võib selliste olude keskel kujuneda uutviisi vaade ka teistele naistele ja iseendale.
* Suurem osa luuletamisest on ikka pigem mitteluuletamine. See ei ole kuidagi sunnitud ei seest- ega väljastpoolt, see lihtsalt on [[elu]] kulg, üsna rahulik, tuttav ja turvaline. Luuletamine – see on ärritus ja [[auk]] suures villases [[kangas]], aga ka selle lappimine. [[Pinge]] tekib sellest, et ei olegi võimalik nende kahe olemisviisi – mitteluuletamise ja luuletamise – vahel valida, sest nad lihtsalt on: nagu pikk [[mõõn]] ja järsk [[tõus]] või vastupidi.
** [[Maarja Pärtna]], [https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/2014-06-19-18-07-52/ Soov leida rahu, tung teha lärmi]. Intervjuu. Sirp, 19. juuni 2014
 
 
<poem>
[[kummitus]] on surra lastud [[lugu]]
kinnituisanud [[hoov]]
ummistunud [[kaev]]
rohtukasvanud [[aed]]
40 982

muudatust