Luule: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
1. rida:
'''Luule''' ehk poeesia on värss- ehk seotud kõne, [[kirjandus]]e osa, mida sidumata kõnele ehk [[proosa]]le vastandab
* Luule on kirjanduse kroon.
30. rida:
** [[Villem Grünthal-Ridala]], koguteos "[[Anna Haava]], [[Miina Härma|Miina Hermann]], [[Aino Tamm]]. 70 a. sünnipäevaks" (1934)
* ... räägitakse tänapäeval sellisest asjast nagu proosaluule, minu meelest see polegi enam päris-luule. Mulle tundub, et seda sorti
** [[Vladislav Koržets]] ([https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/siin-ma-nuud-olen/ Siin ma nüüd olen!] Sirp, 18.08.2017. Jürgen Rooste intervjuu Koržetsiga)
42. rida:
** [[Karl Ristikivi]], "Rõõmulaul". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1966, lk 248
* Riimiga on selline asi, et ta jääb meelde. See riim on üks võimas meeldejätmise vahend, aga mitte ainult, seal on veel midagi huvitavat, see [[elekter]], mis võib tekkida kahe sõna vahel, kui nad lähevad riimi, võib anda terve luuletuse.
** [[Tõnu Õnnepalu]] [https://kultuur.err.ee/1102688/tonu-onnepalu-kui-sukeldud-luulemaailma-siis-hakkad-enda-sees-riime-kuulma Kui sukeldud luulemaailma, siis hakkad enda sees riime kuulma] ERR, 16. juuni 2020 (intervjuu [[Miina Pärn]]ale)
* Pole vist ühtki teist kaunist kunsti, mis sel määral oma pärandiga seotud oleks kui luule. Rääkimata igavesest vormiorjusest, on luule ka sisu poolest kõigit [[traditsioon]]is kinni ja ratsutab tahes-tahtmata traditsiooni seljas. Ikka viitab hea luuletus tagasi mõnele teisele, seondub mingi motiivi või hoiakuga eelnevast kirjandusest. Kas ei piira see poeesia novaatorlikke püüdlusi? Ei sugugi. Sellisel seotusel on luule seisukohalt ainuüksi positiivne tähendus: iga luuletuse taga on veel kümneid teisi, mis poeedi märguandel või isegi niisama kaasa kõlama hakkavad. Resonantsi ulatuse ja iseloomu määrab ennekõike vastuvõtja luuletundmine.
** [[Joel Sang]], "Luule vedrud ja polster" (1976), rmt: J. Sang, "Päripidi vastukarva", Tallinn: Eesti Raamat 1987, lk 4
* [[Luuletus]]el ei ole [[sugu]]. Mind isiklikult sügavalt liigutavate tekstide puhul lahustub kirjutaja oma sõnadega loodud [[aeg|ajas]] ja [[ruum]]is ning nende atribuutides, muutub nendest lahutamatuks. Sellises ruumis sugu ei ole. Samuti leidub sellist luulet muuga võrreldes vähe, see on nii olnud ja jääb olema, sest ei allu mingile tellimusele.
** [[Helena Läks]], [https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/2014-06-19-18-07-52/ Soov leida rahu, tung teha lärmi]. Intervjuu [[Maarja Pärtna]]le. Sirp, 19. juuni 2014
53. rida ⟶ 56. rida:
samm eemale argisest-harjunust, milles udunevad kontuurid ja ununevad asjad.
Nii et jääb suutäis tühje sõnu, mis saavad täis sõnadeks ainult selles nägemises,
mis seob [[nimi|nimed]] taas asjadega ja inimese nende mõlemaga.
</poem>
* [[Jaan Kaplinski]], "Luuletamise kunstist". Kogust "Tule tagasi helmemänd", Tallinn: Eesti Raamat 1984
| |||