Meisterdetektiiv Blomkvisti ohtlik elu: erinevus redaktsioonide vahel

* "Ja igal asjal on oma [[aeg]], seda tead sa hästi," ütles Eva-Lotta. "Kaabakate tagaajamiseks on oma aeg ja selleks, et teha punastest roosidest[[roos]]idest kotletti[[kotlet]]ti, on oma aeg." (ptk 1)

* Siin oli kangialuseid, kuhu ennast peita, planke, millest sai üle ronida, kõverikke ja kitsaid tänavaid[[tänav]]aid, kus võis jälitajate käest ära lipsata, oli [[katus]]eid, kuhu võis üles ronida, ja kuure[[kuur]]e ning sarasid õuedel, kus võis ennast kindlustada. Senikaua kui ühel [[linn]]al on olemas niisugused erakordsed väärtused, ei pruugi ta olla [[ilus]]. (ptk 2)

* "Eva-Lotta, mulle tuleb vahel ette, et sa võiksid püüda olla veidi naiselikum," sõnas konstaabel Björk ja vaatas murelikult kõhna päikesest põlenud amatsooni, kes seisis rentslis ja katsus püüda suure varba otsa tühja sigaretikarpi[[sigaret]]ikarpi. See läks tal lõpuks korda ja tugev jalahoop paiskas sigaretikarbi alla jõkke. "Naiselikum? Jaa, esmaspäeviti[[esmaspäev]]iti," kinnitas Eva-Lotta ja naeratas leebelt kogu oma armsa näolapikesega. (ptk 2)

* Kuid vana Greni pärast ei maksnud muret tunda. Ta seisatas laste juures, ohkas nagu tavaliselt ja lausus oma alatisel [[hajameelsus|hajameelsel]] viisil: "Jajah, lapsepõlve[[lapsepõlv]]e muretud mängud[[mäng]]ud! Lapsepõlve süütud, muretud mängud, jajah." (ptk 2)

*"Kalle, sina hiilid mööda hekiäärt, kuni jõuad garaaži[[garaaž]]i taha väljaspool [[vaenlane|vaenlase]] nägemisulatust. Roni katusele. Too teadaanne siia, elusalt või surnult!" "Teadaanne elusalt või surnult - mis sa sellega öelda tahad?" küsis Kalle. (ptk 2)

* Eva-Lotta ohjeldamatu vaimustus röövlikeeleröövli[[keel]]e vastu üllatas teatud määral ta [[isa]], kes polnud kunagi midagi taolist märganud, kui kõne all olid ebakorrapärased tegusõnad [[saksa keel]]es ja muud seesugused asjad, kuid ta istus siiski õhtu otsa ja õpetas Eva-Lottat ning järgmisel päeval andis Eva-Lotta oma teadmised Kallele ja Andersile edasi. (ptk 3)

* Isegi Rooside sõjas tuli teatud määral arvestada seda tülikat ja eksitavat elementi, mida hüüti [[vanemad|vanemateks]]. Muidugi oli tõsiselt pahandav see, et üllad sõdalased pidid kõige ägedamagi heitluse katkestama selleks, et minna koju liharulle ja rabarberikreemi sööma, kuid vanemad olid juba kord endale pähe võtnud, et lapsed peavad söögiaegadest enam-vähem kinni pidama. (ptk 4)

* Nad pidid jõudma katuselt alla ja väljapoole hädaohtu[[hädaoht]]u enne, kui punased roosid jõuavad kohale, et neid vastu võtta. Nad jooksid pimedas kõhklemata mööda katuseviilu, liikudes kerguse ning paindlikkusega, mille oli nende noortele, neljatestkümneaastasteleneljateistkümneaastastele lihastele andnud õnnelik ja vaba elu. (ptk 5)

* Sixten tormas nagu meeletu ja vandus jooksu[[jooks]]u peal pühalikult, et kui Kalle seekord veel oma saatusest peaks pääsema, kasvatab tema, Sixten, leina ja kaotuse märgiks endale ette pika ja punase habeme[[habe]]me. Ta ei selgitanud üksikasjalisemalt, mis ta kavatses teha, et oma siledal poisinäol habet kasvama panna, ta aina jooksis. (ptk 6)

* Koju! Koju! Lõpuks ometi! Ta lükkab lahti aiavärava. Seal pagaritööstuses[[pagar]]itööstuses on isa. Ta seisab valgetes riietes oma pannide[[pann]]ide keskel. Ta on suur ja kindel nagu alati, ja kui talle ligi lähed, saad üleni jahuseks[[jahu]]seks. Isa on ikka samasugune nagu alati, kui ka kogu ülejäänud [[maailm]] on muutunud teiseks ja õudseks, nii et temas on võimatu kauem elada. (ptk 7)

* "Kalle Blomkvist," mõtles ta, "sa oled üks töllamokk. Tõeline väike töllamokk, see sa oled! Sa oled sama palju meisterdetektiiv, kui mu vanad saapad! Siin võivad toimuda kõige jubedamad [[kuritegu|kuriteod]], sina aga seisad rahulikult leti taga ja pakid sisse [[heeringas|heeringaid]]. Jätka ometi seda tegevust, jätka iga hinna eest, siis on sinust vähemalt m i n g i s u g u s t [[kasu]]!" (ptk 8)

* Siis jutustas Eva-Lotta öisest marsist mööda Greni katust[[katus]]t. Õnnetu pagarmeister raputas murelikult pead, kui ta seda kuulis. Ja [[inimesed]] kinnitavad veel, et tüdrukuid olevat lihtsam kasvatada! (ptk 9)

* Anders seisis veel [[kaua]] oma nurgas. Ta ei julgenud ennast enne liigutadagi, kui oli veendunud, et postimeister on uuesti magama jäänud. Tal oli igav niiviisi seista. Peagi tundus talle, nagu oleks ta veetnud kõige parema osa oma noorusest[[noorus]]est nende mantlite taga, villased udemed nina kõditamas." (ptk 11)

* Kui ruttu ununeb [[mõrv]]? Oh, see ei võta sugugi nii kaua aega! Inimesed räägivad sellest mõnda aega, räägivad ja mõistatavad, erutuvad ja ahhetavad ning on pahased politseile[[politsei]]le, kes ei saa midagi ära tehtud. Ning siis pole see enam huvitav. Nad hakkavad rääkima uutest asjadest, erutuvad ja pahandavad juba teiste asjade üle. (ptk 15)

* Eva-Lotta silmitses heakskiitvalt konstaabel Björki, kes nägi nii hea välja oma [[munder|mundris]] ja kes seal istudes püüdis manada oma poisikeselikule näole tõsiseid kortse. "Onu Björk," ütles ta, "Kui sa poleks nii hirmus vana, siis sa võiksid peaaegu rooside sõjast osa võtta." [---] "Ei, hoidku küll," tõrjus konstaabel Björk, "Nii elukardetavate asjadega ma küll ei tegele. Politseiniku rahulik ja kindel amet sobib minusugusele tudikesele paremini." "Päh, inimene peab siiski elama ohtlikku[[oht]]likku elu!" lausus Kalle ja ajas rinna ette. (ptk 17)