August Gailit: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
2. rida:
'''August Gailit''' (9. jaanuar 1891 – 5. november 1960) oli [[eesti]] [[kirjanik]].
 
* Tulin siia, Anne-Mari, aga ometi ei taha ma sinust midagi. Aga mitte kõige pisematki. Kuid ma võin hulluda mõttest, et inimene möödub sinust kõige suurema rahuga, nagu oleksid talle sammaldunud kivi, maantee tolm, pehkinud [[känd]]. Möödub ja ei heida pilkugi. See on ometi kole, Anne-Mari, eks ole? Ning siis hõikan ma toda inimest, hõikan ja hakkan talle rääkima jumal teab mida ja mispärast – võib-olla vaid selleks, et näeks too inimene, et ka mina olen mees, hingan, kannatan, tunnen rõõmu suvepäevade ilust.
 
* [Nipernaadi:] Ei, armas Maret, nii kaua kui veel elan ja hingan, saan hinges ikka ootama oma [[Seeba kuninganna]]t. Isegi raugana hüüan veel ta järele
12. rida:
* Meil kõigil oli soov [[Messias|Messiaks]] saada, kes päästaks ometi kord [[Eesti]] ning lööks särava meteoorina hiilgama üle [[Euroopa]] lärmirikaste tänavate. Meil kõigil oli soov saada suurteks [[kirjanik]]kudeks, mitte kriipsugi vähem kui [[Henrik Ibsen]], [[Cervantes]] ehk [[Knut Hamsun]]. Otsustasime juba ette ära: [[Henrik Visnapuu]] saab Henrik Ibseniks, sest nende nimedes oli palju ühist, [[Richard Roht]] saab Cervanteseks, sest Don Quijote tüüp on mõlema lähedane, mina aga saan Knut Hamsuniks, sest ma juba olen nii kui nii tema õpilane.
 
<poem>
*
[[Henrik Visnapuu]] nägu oli kui kollatõves kuu, aga väikesed silmad[[silm]]ad läikisid päris hästi, leegitsedes [[geniaalsus|geniaalset]] vaimu[[vaim]]u ning tulekahjutades ääretut hinge[[hing]]e. Ta
võttis paberi ning kirjutas:
"Hõbet[[Hõbe]]t kallab [[kuu]]
üle loidapuu,
üle visnapuu,
21. rida:
Tantsin kikapuud,
mina, Visnapuu,
olen [[nahk]] ja [[luu]]:
huu! huu!"
</poem>
 
 
* Mistarvis arvustajaid! Maha arvustajad, kes ei oska piiri pidada ei kiituses ega laituses. Meie joome mõistlikkudena inimestena ning kui tunneme geniaalset vaimu lendavat pää kohal, võtame [[sulg|sule]] kätte ning pistame paberisse[[paber]]isse. Aga mis meie kirjutame, seda pole tarvis sugugi kohe teise nina alla pista.
** "Kui me geniaalseks saime"
 
* Oi, minu armsad, suured tormid[[torm]]id on käinud üle maa, suured hädad on möllanud me nurmedel[[nurm]]edel, ei enam endisi kohti ega endisi mehi, kännud ja laastud on kõigest veel järel, kangelaste kuulsaid teid ei käi enam keegi elavaist. Elu niriseb kui täistuisatud allikas, mehed on põgenenud soodesse, mahajäetud lapsed karjuvad hüttides, söödis nurmi katavad vaenlaste tihedad jäljed, ei määgi enam voonake laanes, ei ammu sarvloom laudas, ei hirnu hobune nurmel, kisab vaid öökull pimeduses ning igal pool hõõguvad ahervared – oh taevas ja mandri viletsad maad!<br>Kuid olid teised mehed ja olid ka teised teod!<br>Karu murti palja käega, visati vennike kui leivakott selga, võeti veel lisaks paar hundipoega kaenlasse ning nõnda käidi rõõmsalt mööda nõmmi ja metsi, malk peos ja laulujoru suus. Oli meestel rammu ja oli ka hakkamist. Ei julgenud vaenlanegi maale tulla, kui eksiski, kurivaim, sai kõrvetada ja leotada – kes langes võitlusväljal, kes suri sohu ja rappa, metslooma kistud, kes külmus kui sõnn lagedale, kes põgenes laatsakil roomates, et tolm taga.
** "Põhjaneitsi"