August Gailit: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
29. rida:
** "Kui me geniaalseks saime"
 
* Oi, minu armsad, suured [[torm]]id on käinud üle maa, suured hädad on möllanud me [[nurm]]edel, ei enam endisi kohti ega endisi mehi, kännud ja laastud on kõigest veel järel, kangelaste kuulsaid teid ei käi enam keegi elavaist. [[Elu]] niriseb kui täistuisatud [[allikas]], mehed on põgenenud soodesse[[soo]]desse, mahajäetud lapsed karjuvad hüttides, söödis nurmi katavad vaenlaste tihedad jäljed, ei määgi enam voonake laanes, ei ammu sarvloom laudas, ei hirnu [[hobune]] nurmel, kisab vaid [[öökull]] pimeduses ning igal pool hõõguvad ahervared – oh taevas ja mandri viletsad maad!<br>Kuid olid teised mehed ja olid ka teised teod!<br>[[Karu]] murti palja käega, visati vennike kui leivakott selga, võeti veel lisaks paar hundipoega kaenlasse ning nõnda käidi rõõmsalt mööda nõmmi ja metsi, malk peos ja laulujoru suus. Oli meestel rammu ja oli ka hakkamist. Ei julgenud vaenlanegi maale tulla, kui eksiski, kurivaim, sai kõrvetada ja leotada – kes langes võitlusväljal, kes suri sohu ja rappa, metslooma kistud, kes külmus kui [[sõnn]] lagedale, kes põgenes laatsakil roomates, et tolm taga.
** "Põhjaneitsi"
 
* Mälestustes[[Mälestu]]stes on meil lapsepõlvekodu[[lapsepõlv]]ekodu ikka kõige kaunim, valgem ja lõhnavam ja sellest veendumusest ei saa me iialgi lahti.
 
* Ka inimene pole päästetud roostetamisest[[rooste]]tamisest.
 
*Elus on nõnda: kõik inimesed mööduvad sinust ja sinagi ruttad oma vaevalist teed: võõrastele suunad oma külma pilgu, tuttavatele kergitad mütsi, sõpradele naeratad ja kaunitaridesse armud, kuid kõik tormavad sinust mööda nagu lumehelbed tuulest kantuina. Ajuti sa seisatad, vaatad üle õla tagasi, sul tekib järsku pakitsev tahtmine hõigata ja mõnda neist tagasi hüüda. Kuid ükski ei tule, su selja taha on jäänud üksnes värsked kalmud ja udused virvendused – pead leppima vaid sellega, mida möödujad jätsid su hinge. Ning sellisel juhul saab igast inimesest kunstnik – kirjanik, maalija, helilooja –, möödunud ajad ja inimesed tõusevad üha jälle temas, sõnas, värvides ja helides. Ta korjab neid killukesi ja vaatab: küll on kaunid! Kuid siis kohkub ta märgates, et siiski, jah, siiski eed on ainult killud – imekaunist pärlikeest, hinnalisest vaasist, elevandiluunikerdusest, killud elust enesest, millest tema arvates pidi kujunema ainulaadne kunstiteos.<br>Aga võib-olla just seepärast pürgid sa kogu oma tahtejõuga minevikku tagasi, tahad kildudest kujundada terviku, otsid kadunud aegadest noid sinust möödujaid, sügiseses kolletuses ja madalas päikeses tahaksid veel kord nii mõnegi kätt oma soojas peos hoida, ta silmadesse vaadata ning küsida: sa ometi mäletad, mu arm?