Ene Mihkelson: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
3. rida:
* [[Mina]]-tegelane on kohal ka seal, kus teda grammatiliselt näha pole, kõik käib ju läbi
* Minu arvates on [[kirjanik]]u üks ülesandeid tabada [[aeg|aja]] õhustikku, seda fluidumit, mida pärast ei taasta. Ei teiste inimeste [[mälestus]]tega, ei [[arhiiv]]idega, [[fakt]]ide reastamisega. Kirjaniku üks võimeid on kinni püüda see, mis kohe-kohe kaob, nagu [[näitleja]] mäng laval.
* Ma ei arva üldse, et [[kirjandus]]ele ja [[kunst]]ile saab ette kirjutada, mida on vaja käsitleda. Seda teevad võimulähedased [[inimene|inimesed]], kes muidu ei mõista, miks kirjandust üldse vaja on. Neile tuleb meelde tuletada, et kui pole [[eesti kirjandus]]t, [[eesti keel]]t, [[eesti kultuur]]i, siis pole ka Eesti [[riik]]i ja kuskil mujal [[maailm]]as ei saa nad olla ministrid, peaministrid, linnapead, hästi makstud ametnikud, kes tahes. Kirjandus, kunst, [[kultuur]], [[teadus]]ed – need on selles riigis kõik alarahastatud.
* Tõsiselt võetav vaimne [[töö]] on pingeline ja ränk asi, mitte mingi vaba aja [[harrastus]].
* Ma tahan panna kirja selle aja[[hetk]]e, kus on lõpmata palju teisi ajahetki. Ma püüan midagi [[unustamine|unustusehõlmast]] välja tuua, talletada. Ma olen aru saanud, et igas [[ühiskond|ühiskonnas]] midagi kaob, midagi
** [[Jürgen Rooste]]. [https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/ene-mihkelson-kirjandusele-ja-kunstile-ei-tohi-midagi-ette-kirjutada/ Ene Mihkelson: "Kirjandusele ja kunstile ei tohi midagi ette kirjutada!"] Sirp, 21. oktoober 2010
* Mida sügavamalt tegeleme siinmail oluliste sissevaadetega
* Palju on tundeid, millesse mina pole varem suutnud süveneda ja neid isegi vaadelda. Nüüd ei suuda ma võib-olla veel mingeid muid asju.
:See ei ole seotud vaid ühiskonnakorra muutumisega ja sellega, et [[Nõukogude Eesti|ENSV ajal ei olnud ühest või teisest asjast üldse võimalik rääkida – see on väline külg. Seesmine on see, et ei olnud [[sõna|sõnu]], harjumusi ja jaksu nendesse tunnetesse või teemadesse muul viisil kaevuda kui vaid kirjeldades.
* Kasutan kirjutades enese kogetud asju niipalju ära, kui ma oskan ja kui see on vajalik. Aga minu [[tekst]]id ei ole autobiograafilised: teoste mina ja mina ise ei kattu isegi siis, kui välised jooned justkui kattuksid. Minu enese biograafia on ikkagi materjal, millest teen midagi, mis ei ole mina.
* Mis tahes minevikuaja mõtestamine toimub niikuinii. Iga põlvkond mõistab [[ajalugu]] teisiti, faktid võivad jääda samaks, kuid neid mõistetakse ja mõtestatakse erinevalt. Kirjanik kui teatud ühiskonna liige tegeleb mõtestamisega tahes-tahtmata.
31. rida:
<poem>
Mu päevatöö on read mu päevatöö on [[vari]]
turnimine sügaviku kohal kui puudub tasakaal
mis tuleb alles leida igal hetkel põhjakivid
43. rida:
Te hulka laulikud ma julgest tulen
(taskus ränikivist kild) Nii alustas üks
[[luule]] oma kõnet aastal seitsmeteist-
kümnendal Siis tuldi meelterõõmu tooma
ja
Loen
kuid kasvanud on meist nad suuremaks
</poem>
53. rida:
<poem>
/---/ Aeglaselt pöörlevas [[suvi|suves]]
puituvad
Ritsikad saevad ennastunustavalt üht ja seda-
sama mööduva
mässitu võtad
Kõik on sulle antud järele proovida
Sõjaoht ja püsimistung Elu langeb kui
[[rohi]] [[Aed]] kasvab kord [[taevas|taevani]]
</poem>
* "* Võid igavesti mõtlema jääda vaid merest" kogust "Elujoonis" (1989)
66. rida:
<poem>
Kuis paatos väsitab ja selgus varjab [[haigus|surmatõbe]]
Mis liiga küps On igal hetkel valmis kukkuma
Veerin iseenda nime Nii harilik ja igapäine
Ei sobi kuidagi ta rahva päästmiseks
Kõik võidulipud
ja
</poem>
* "* Kuis paatos väsitab" kogust "Võimalus õunast loobuda" (1990)
| |||