Johann Gottfried von Herder: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
6. rida:
"Mõtteid inimkonna ajaloo filosoofiast", tõlkinud Krista Räni. Tartu: Ilmamaa, 2019.
 
* Kas maailmas leiduks rahvast[[rahvas]]t, kellel poleks oma kultuuri[[kultuur]]i? Ja kui väga kannataks ettehoolduse plaan, kui selleks, mida ''meie'' nimetame kultuuriks ja mida tihtipeale tuleks nimetada pigem vääristatud nõrkuseks[[nõrkus]]eks, oleks loodud iga inimsoo esindaja? Miski pole ebamäärasem kui see sõna, ja miski pole petlikum kui selle kasutamine tervete rahvaste ning aegade[[aeg]]ade kohta. Kui vähe on kultuurrahva hulgas kultuurseid inimesi? Ja milles võib seda eelist näha? Ja mil määral aitab see kaasa nende õnnelikkusele[[õnn]]elikkusele? Nimelt üksikute inimeste õndsaks saamisele; sest see, et terved [[riigid]] üldistatult võiksid olla õnnelikud, kui kõik nende liikmed kannatavad, kujutab endast vastuolu või pigemini kõigest näilisust, mis saab selgeks kohe esimesel pilgul.
** Eessõna, lk 12
 
* Mis on inimeste õnn? Ja kui palju leidub seda meie Maal[[Maa (planeet)|Maa]]l? Kuna kõik Maa asukad ja eeskätt just inimesed on nii erinevad, siis kuivõrd võib väita, et seda esineb kõikjal, iga ühiskonna korralduse puhul, igasuguses kliimas, kõikide olude, eluigade ja aegade murranguliste muutuste juures? Kas nende erinevate olude hindamiseks leidub ühtset mõõdupuud, ja kas ettehooldus on oma olen-diteolendite heaoluga kõikides nendes olukordades arvestanud kui viimase ning lõpliku eesmärgiga?
** Eessõna, lk 12
 
* Kirjutaja, kes tutvustab lugejatele[[lugeja]]tele oma raamatut[[raamat]]ut, mis sisaldab mõtteid, mida ta ei ole ehk küll ise välja mõelnud (sest kui palju on siis meie ajal õigupoolest võimalik välja mõelda midagi tõeliselt [[uus|uut]]?), kuid vähemasti ''leidnud'' ja enda omaks teinud, millega ta on pikki aastaid elanud justkui oma hinge[[hing]]e ning südame[[süda]]me omandusega: seesugune kirjutaja, julgeksin ma väita, annab oma raamatuga, olgu see siis hea või halb, teatud mõttes osa oma hingest publiku[[publik]]u kätesse. Ta ei avalda mitte ainult seda, millega tema vaim on teatud ajavahemikes ja teatud asjaoludel tegelnud, millised kahtlused on teda vaevanud ning kuidas ta on neist võitu saanud, vaid arvestab ka (sest mis imeasi ahvatleks muidu literaadiks hakkama ja oma südamele lähedasi teemasid talitsematu rahvahulgaga jagama?), ta arvestab üksikute, ehk õige väheste samamoodi meelestatud hingedega, kellele need või nendesarnased mõtted on aastate labürindis oluliseks saanud. Nendega peab ta ise nähtamatuks jäädes nõu, nendega jagab ta oma tundmusi, samuti ootab neilt paremaid mõtteid ning õpetussõnu, kui nad on jõudnud temast kaugemale. Selline hingede ja südamete läbikäimine on ainus ning suurim heategu, mis on sündinud [[trükikunst|raamatutrükkimisest]], mis muidu on kirjutavatele rahvastele sünnitanud kahju niisama palju kui kasu.
** Eessõna, lk 13-14
 
* Raamatu koostaja kujutles end nen-denende seltsi, kellel on tõeline huvi selle vastu, millest ta kirju-taskirjutas, ja kellelt ta tahtis välja meelitada nende osavõtlikke, parimaid mõtteid. See on kirjanikuks olemise suurim väär-tusväärtus, ja heasoovlik inimene rõõmustab märksa enam selle üle, mida tal õnnestus äratada lugejate hinges, mitte niivõrd selle üle, mida ta ütles.
** Eessõna, lk 14
 
* Kes mõtleb sellele, kui asjakohane on talle endale teinekord tundunud see või teine raamat, isegi kõigest see või teine mõte mõnest raamatust, millist rõõmu on talle pakkunud leida mõni füüsiliselt kaugel viibiv, kuid oma tegevuses siiski nii lähedane inimhing, kes käib temaga ühte rada või on leidnud veelgi parema tee; kuidas mõni selline mõte mõnikord aastaid meie meeli täidab ja meid edasi viib — selline inimene näeb kirjanikus, kes teda kõnetab ja avab talle oma hinge, mitte palga-teenritpalgateenrit, vaid [[sõber|sõpra]], kes tuleb usaldavalt lagedale ka lõpuni mõtlemata mõtetega, et kogenum lugeja temaga kaasa mõtleks ning aitaks tema ebatäiuslikkust täiusele lähemale viia.
** Eessõna, lk 14
 
27. rida:
** Eessõna, lk 15
 
* Kui palju on neid, kes seetõttu, et nad plaani[[plaan]]i ei näe, lausa eitavad, et mingi plaan üldse olemaski on, või neid, kes mõtlevad sellele argusest värisedes ja usuvad kaheldes ning kahtlevad uskudes. Nad tõrguvad kõigest jõust vaatlemast inimsugu sipelgapesana, kus kellegi tugevama jalg, kes mitteformaalselt on ise [[sipelgas]], lömastab tuhandeid, hävitab tuhandeid nende väikestes-suurtes ettevõtmistes, kus Maa kaks kõige hullemat türanni — [[juhus]] ja aeg — kogu pesakuhila jälgi jätmata minema toimetavad, jättes maha tühja koha mõnele teisele usinale killale, mis samuti niimoodi minema pühitakse, et sellest jälgegi järele ei jää.
** Eessõna, lk 16
 
* Kas ajad ei ole siis korrastatud niimoodi, nagu on korrastatud ruumid? Ometi on [[aeg]] ja [[ruum]] ju kaksikud, ühe ema, ühe saatuse lapsed. Ruumid on tulvil tarkust[[tarkus]]t; ajad täis näilist korratust[[korratus]]t; ja ometi on inimene ilmselgelt loodud selleks, et püüda leida korda, et haarata pilguga oma ajahetke, et rajada järelmaailm minevikule: selle tarvis on tal mälestused[[mälestus]]ed ja [[mälu]]. Ja kas ei tee just nimelt see aegade üksteise otsa ehitamine inimsoo tervikust vormitut hiigelhoonet, kus üks lammutab seda, mida teine rajas, kus jääb pikalt püsima see, mida kunagi ei oleks tulnud ehitadagi, ning kus sajandite jooksul lõpuks kõik variseb rusudeks, mille all pelglikud inimesed elavad seda lootusrikkamalt, mida hapramad need on?
** Eessõna, lk 16