resümee puudub
Vilho-Veli (arutelu | kaastöö) Dfs |
Resümee puudub |
||
11. rida:
* Suurem osa luuletamisest on ikka pigem mitteluuletamine. See ei ole kuidagi sunnitud ei seest- ega väljastpoolt, see lihtsalt on [[elu]] kulg, üsna rahulik, tuttav ja turvaline. Luuletamine – see on ärritus ja [[auk]] suures villases [[kangas]], aga ka selle lappimine. [[Pinge]] tekib sellest, et ei olegi võimalik nende kahe olemisviisi – mitteluuletamise ja luuletamise – vahel valida, sest nad lihtsalt on: nagu pikk [[mõõn]] ja järsk [[tõus]] või vastupidi.
** [[Maarja Pärtna]], [https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/2014-06-19-18-07-52/ Soov leida rahu, tung teha lärmi]. Intervjuu. Sirp, 19. juuni 2014
<poem>
joobnud oma nooruse mõttetusest
tahtsin kinkida oma hinge tähtedele
aga kõrgemale puulatvadest ei saanudki
sest nende külge oleme me inimesed seotud
peenete niitidega
</poem>
* "Asimov" kogust "Korrosioonikihk" (lk 23)
<poem>
kuhu on sellisena minna
kui öö ei ole veel käes
kui vesi paisub ja tõuseb
ja südamest on vaja kopsikuga vett välja visata
</poem>
* "Hämardub" kogust "Korrosioonikihk" (lk 29)
<poem>
kes oskab ilmatarkusele sõrme peale panna
on küllap surnud auku aetud ja tagasi tulnud
ja vajutanud oma pehkinud pöidlaga läbi
kõikide elust värisevate südamete
</poem>
* "tõtlik toores ja ilmale valla" kogust "Korrosioonikihk" (lk 31)
| |||