Marsi kroonikad: erinevus redaktsioonide vahel

* [Spender:] Küsige minult, kas ma usun, et [[asi|asjadel]], mida on kasutatud, on [[hing]], ja ma ütlen "jah". Nad on kõik siin. Kõik need asjad, millel oli oma otstarve. Kõik need [[mägi|mäed]], millel olid [[nimi|nimed]]. Ja meie ei saa neid kunagi kasutada ilma sealjuures ebamugavust tundmata. Ja kuidagi ei kõla need mäed meie jaoks õigesti; me anname neile uued nimed, aga vanad nimed on seal, kusagil ajas, ja mägesid tunti nende nimede all. Nimed, mis meie anname kanalitele ja mägedele ja linnadele, jooksevad maha nagu metspardi seljast vesi. Mis me [[Marss|Marsiga]] ka ette ei võtaks, selle peale meie [[hammas]] ei hakka. Ja siis me saame vihaseks ja kas teate, mida me teeme? Me käristame ta katki, rebime [[nahk|naha]] maha ja muudame ta enestele suupäraseks.

* [Spender:] Nad teadsid, kuidas elada koos [[loodus]]ega ja kuidas sellega hakkama saada. Nad ei püüdnud kõigest väest olla läbini inimesed ja mitte [[loom]]ad. See on [[viga]], mille tegime meie, kui [[Darwin]] esile kerkis. Me embasime teda ja Huxley'd ja [[Freud]]i naerunäol. Ja siis me avastasime, et Darwin ja meie [[religioon]]id ei sobi kokku. Või me vähemalt mõtlesime, et ei sobi. Me olime lollid. Me proovisime paigast nihutada Darwinit ja Huxley'd ja Freudi. Nad ei tahtnud hästi nihkuda. Siis, nagu idioodid, püüdsime religiooni[[religioon]]i uppi lüüa. See õnnestus meil päris hästi. Me kaotasime [[usk|usu]] ja käisime ringi, juureldes selle kallal, milleks on [[elu]] vajalik. Kui [[kunst]] pole midagi muud, kui ainult iha nurjunud väljaheide, kui religioon pole midagi enamat, kui enesepete, mis see elugi siis väärt on? Usk oli meile andnud vastused kõigile küsimustele. Aga kõik selle pühkisid minema Freud ja Darwin. Me olime ja oleme praegugi kadunud inimesed.

* [Spender:] Mul on midagi, mille eest võidelda ja elada, see teeb minust parema tapja. Nüüd on mul midagi, mis võrdub religiooniga. See on nagu uuesti hingama õppida. Ja õppida, kuidas lamada päikeses, et päevituda, lasta päikesel end töödelda. Ja kuidas kuulata [[muusika]]t ja kuidas lugeda [[raamat]]ut. Mida pakub teie [[tsivilisatsioon]]?

* Vastik on kavaldada, mõtles kapten, kui sa tegelikult ei tunne, et sa oled kaval ja kui sa ei taha ''olla'' kaval. Ringi hiilida ja plaane[[plaan]]e sepitseda ja tunda end tähtsana selletõttu, et sa neid sepitsed. Ma vihkan tunnet, mis tekib mõeldes, et ma toimin õigesti, kui ma tegelikult polegi kindel, kas see nii on. Ja üldse - kes me oleme? Enamik? Kas see on vastus? Enamik on alati püha, kas pole? Alati, alati; lihtsalt mitte kunagi, ka kõige tähtsusetuma [[hetk]]e vältel, ta ei eksi, on nii? Ei eksi mitte iialgi kümne miljoni aasta jooksul? Ta mõtles: Mida tähendab see enamik ja kes sellesse kuuluvad? Ja mida nad mõtlevad ja kuidas nad sellisteks said ja kas nad iial muutuvad ja kuidas, kurat võtaks, sattusin mina sellesse pehkinud enamikku? Ma ei tunne ennast mugavalt. On see klaustrofoobia, hulkade kartus, või kaine praktiline [[mõistus]]? Kas võib ühel inimesel olla õigus, kui kogu maailm mõtleb, et ''neil'' on õigus? Ei maksa parem sellele mõtelda. Parem roomakem ringi ja tegutsegem närvekõditavalt ja vajutagem päästikule. Nii ja nii!