Marsi kroonikad: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
59. rida:
=="August 2002: Öine kohtumine"==
* "Kuidas sulle meeldib Marss, Pop?"
:"Tore. Alati midagi uut. Ma otsustasin, kui ma möödunud aastal siia tulin, et ma ei oota midagi ega nõua midagi ega imesta millegi üle. Meil tuleb unustada Maa ja kuidas sealne elamine oli. Meil on vaja vaadata, kuidas asi on siin ja kui ''teistmoodi'' see kõik on. Mulle teeb paganama moodi nalja see ilm siin. See on ''Marsi'' ilm. Päeval kuum nagu [[põrgu]], öösiti põrgumoodi [[külm]]. Ma saan marudama närvikõdi teistmoodi lilledest[[lill]]edest ja teistmoodi vihmast. Ma tulin erru Marsi peale ja ma tahtsin tagasi tõmbuda kohta, kus kõik on teistmoodi. Vanal mehel on tarvis, et oleks teistmoodi. Noored inimesed ei taha temaga rääkida, teised vanad inimesed tüütavad põrgumoodi ära. Nii ma mõtlesin, et kõige parem oleks mulle niisugune koht, mis on nii teistmoodi, et sul tarvitseb ainult silmad lahti teha ja sul on lõbu laialt. Ma hankisin selle bensiinijaama. Kui töö hakkab kasvama üle pea, liigun veelgi kaugemale, mõne vana maantee äärde, mis pole nii elava liiklusega, kus ma saan teenida parasjagu nii palju, kui elamiseks vaja ja mul jääb ikka veel aega, et tunda, et siin on asjad teistmoodi."
:...
:"Mind ei üllata enam miski," ütles vanamees. "Ma lihtsalt vaatan. Ma lihtsalt elan läbi. Kui sa ei saa Marssi võtta sellisena, nagu ta on, võiksid pigem Maa peale tagasi minna. Siin on kõik püstihull, [[maapind]], õhk, kanalid, päriselanikud (ma pole senini neist veel ühtegi näinud, aga olen kuulnud, et nad kusagil lähedal on), kellad. Isegi minu kell käitub naljakalt. Isegi aeg on siin üleval hull. Mõnikord on mul tunne, et ma olen siin ihuüksinda, mitte kedagi teist pole tervel sellel neetud planeedil. Ma võiksin selle peale kihla vedada. Mõnikord ma tunnen, et olen umbes kaheksa aastane, minu keha on kokku pigistatud ja kõik muu on suur. Jeesus, see on just paras koht vana mehe jaoks. Hoiab mind erksana ja hoiab mind õnnelikuna. Te teate, missugune on Marss? See on samasugune, kui üks asi, mille ma sain jõuludeks seitsekümmend aastat<!--lk 88 --> tagasi. Ma ei tea, kas teil kunagi sellist on olnud - nad kutsusid seda [[kaleidoskoop|kaleidoskoobiks]], klaasikillud ja riie ja pärlid[[pärl]]id ja kena [[praht]]. Tõstsid selle valguse poole ja vaatasid läbi selle ja see lõi sul hinge kinni. Kui palju mustreid! Vaat, niisugune on Marss. Naudi teda. Ei maksa nõuda, et ta oleks midagi muud kui see, mis ta on."
* lk 87-88
 
 
* Täna öösel oli õhus Aja hõngu. Ta naeratas ja keerutas peas ootamatut mõttevälgatust. Oli üks mõte. Kuidas lõhnab Aeg? Nagu [[tolm]] ja kellad ja inimesed.
: Ja kui sa tahtsid teada, mis häält teeb Aeg, siis ta hääl on nagu veevulin pimedas [[koobas|koopas]] ja nutuhääled ja [[muld|mulla]] langemine õõnsalt kumisevatele kirstukaantele ja vihm. Ja veelgi edasi. Missugune näeb Aeg välja? Aeg näeb välja nagu lumi, mis langeb tasakesi pimedasse tuppa, või see näeb välja nagu tummfilm igivanas kinos, sada biljonit nägu langemas nagu uusaasta õhupallid, alla ja alla, tühjusesse. Niimoodi lõhnas ja nägi välja ja kõlas Aeg. Ja täna öösel - Tomás pistis käe veoautost välja tuule[[tuul]]e kätte - täna öösel võis peaaegu ''puudutada'' Aega.
* lk 88
 
 
* Ja mägede poolt tuli kummaline asi.
:See oli masin, nagu nefriitroheline [[putukas]], mis õrnalt sööstis läbi külma õhu, ebamäärane, loendamatud rohelised teemardidteemandid vilkumas üle kogu keha ja punased juveelid sädelemas mitmetahuliste silmadena. Ta kuus jalga puudutasid iidset maanteed ja tegid häält nagu hõre vihm, mis hakkab vaibuma, ja masina tagaistmelt vaatas Tomásile alla marslane, sulakuld silmadeks, nagu vaataks ta kaevu[[kaev]]u.
* lk 89
 
92. rida:
:Kumbki ei saanud aru, aga nad koputasid nende sõnade juures enesele rinnale ja siis sai asi selgeks.
* lk 89
 
 
=="November 2005: Vaikne sesoon"==