Kõne: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
6. rida:
* [[Keel]] jaguneb kirjaks (nähtav sõna), kõneks (kuuldav sõna) ja [[sisekõne]]ks (vaikne sõna). Inimkonna progress põhineb kirjal, nähtava sõna võidukäigul. Kõne pole ajaloo vältel eriti muutunud, kui välja arvata selle levitamise viisid ([[ringhääling]]). Kuid vaikset sõna on tabanud mandumine. Meil puuduvad igasugused mõistlikumat sorti [[idee]]d, mida vaikse sõnaga peale hakata.
** Valdur Mikita, [https://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/2014-03-13-15-23-32/ "Eesti keele lummuse päev"] Sirp, 13. märts 2014
* Kõnelemise [[otstarve]] on üksteist [[mõistmine|mõista]] ja teateid saada [[sündmus]]te kohta. Kui aga keegi ütleb seda, mida pole, siis jäävad saavutamatuks need mõlemad [[eesmärk|eesmärgid]], sest ei saa öelda, et ma teda mõistaksin ja samuti pole ma saanud teateid. Ja veelgi halvem teadmatusest seisneb selles, et mind pannakse uskuma, et asi on [[must]], kuigi ta on [[valge]], et asi on lühike, kuigi ta on pikk.
** Hiihnhmide arutlus [[Jonathan Swift]]i raamatus "[[Gulliveri reisid]]" (Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1951)
==Vanasõnad==
|