Eestlased: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
43. rida:
** [[Marju Lepajõe]], ''Cit. via'' [[Toomas Jürgenstein]] ([https://www.ohtuleht.ee/969489/sotsiaalmeedias-leinatakse-marju-lepajoed-see-kaotus-on-pooraselt-suur-ja-valus "Sotsiaalmeedias leinatakse Marju Lepajõed: see kaotus on pööraselt suur ja valus"] Õhtuleht, 5. juuli 2019)
* Protseduurireeglite lahutamatuks osaks on ebaharilikult pikk [[vaikimine]]. Kõik vastuolud ja möödarääkimised lahendatakse vaikimise abil: võidab see, kes kauem sõnatult aknast välja vahib. Eestlased koos [[soomlased|soomlastega]] on viimased maailma alles jäänud rahvad, kes on võimelised elama täieliku sensoorse deprivatsiooni tingimustes. /---/ Seetõttu meenutavad eestlased natuke kõndivaid [[puu|puid]] või [[sokk]]idega floorat. (lk 219)
** [[Valdur Mikita]], Lindvistika. Välgi metsad 2015, lk 219▼
* 1. Alguses oli Seakartul, ja Seakartul oli [[Vanaema]] juures. Nõnda alaku [[eestlased|eestlase]] [[evangeelium]].
:2. Inimestel olgu alati käepärast kolm [[mõõt]]u: söögikartul, seemnekartul ja seakartul. Nendega mõõdetagu maailma. Võtku see kõik omajagu [[aeg]]a.
:3. Seakartul toodagu talumehelt, kellel olgu [[peldik]]us [[ajaleht|ajalehed]]. Kaup olgu [[aus]]. Kartul püsigu [[kevad]]eni. Kevadel kartul idutatagu. [[Idu]]ga sirgeldatagu oma [[naba]]le: Idu tataguu!
:4. Nõnda lõppegu eestlase evangeelium. (lk 223-224)
* Estonians don't do "in a cold panic". Phlegmatic, slow, non-reactive, yes. Panic, no.
| |||