John Locke: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
71. rida:
* 222. Mil iganes seadusandjad püüavad rahva omandit ära võtta või hävitada või alandada neid ennast omavolilise võimu orjusesse, asetavad nad end sõjaseisundisse rahva suhtes, kes on seejärel vabastatud edasisest kohustusest neile kuuletuda ning kes on jäetud ühise pelgupaiga hoolde, mille Jumal on andnud kõikidele inimestele jõu ja vägivalla eest varjumiseks. Kui seadusandja astub üle sellest ühiskonna põhireeglist ning püüab kas auahnusest, [[hirm|kartusest]], rumalusest või kõlvatusest ajendatuna haarata endale või anda kellelegi teisele piiramatu võimu rahva elu, vabaduse ja vara üle, siis on ta niimoodi usaldust reetes minetanud õiguse võimule, mille rahvas oli andnud talle sootuks vastupidistel eesmärkidel.
* 228. Kui süütu ja aus inimene peab [[rahu]] nimel andma vaguralt kõik, mis tal on, sellele, kes tema vara külge vägivaldselt oma käe paneb, siis ma soovitan järele mõelda, milline oleks maailmas see rahu, mis koosneks üksnes vägivallast ja röövimisest ning mida säilitatakse ainult röövlite ja rõhujate kasuks. Kas pole see imetlusväärne rahu vägevate ja väetite vahel, kui [[lammas|lambatall]] laseb ilma vastupanuta võimukal [[hunt|hundil]] oma kõri lõhki kiskuda?
* 230. Ma olen nõus, et eraisikute [[uhkus]], [[auahnus]] ja [[äkilisus]] on teinekord riikides suuri korratusi põhjustanud ning kildkonnavaim on saanud riikidele ja monarhiatele saatuslikuks. Kuid kas korratused on sagedamini saanud alguse rahva pahelisusest ja soovist heita endalt valitsejate seaduspärast võimu või valitsejate ülbusest ja püüdlusest soetada ja kasutada omavolilist võimu oma rahva vastu — kas esimesena põhjustab korratust [[rõhumine]] või [[sõnakuulmatus]], selle jätan ma erapooletu ajaloo otsustada.
| |||