Meisterdetektiiv Blomkvisti ohtlik elu: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
5. rida:
* Siin oli kangialuseid, kuhu ennast peita, planke, millest sai üle ronida, kõverikke ja kitsaid [[tänav]]aid, kus võis jälitajate käest ära lipsata, oli [[katus]]eid, kuhu võis üles ronida, ja [[kuur]]e ning sarasid õuedel, kus võis ennast kindlustada. Senikaua kui ühel [[linn]]al on olemas niisugused erakordsed väärtused, ei pruugi ta olla [[ilus]]. (ptk 2)
* "Eva-Lotta, mulle tuleb vahel ette, et sa võiksid püüda olla veidi naiselikum," sõnas konstaabel Björk ja vaatas murelikult kõhna päikesest põlenud amatsooni, kes seisis rentslis ja katsus püüda suure varba otsa tühja [[sigaret]]ikarpi. See läks tal lõpuks korda ja tugev jalahoop paiskas sigaretikarbi alla [[jõgi|jõkke]]. "Naiselikum? Jaa, [[esmaspäev]]iti," kinnitas Eva-Lotta ja [[naeratus|naeratas]] leebelt kogu oma armsa näolapikesega. (ptk 2)
* Kuid vana Greni pärast ei maksnud muret tunda. Ta seisatas laste juures, ohkas nagu tavaliselt ja lausus oma alatisel [[hajameelsus|hajameelsel]] viisil: "Jajah, [[lapsepõlv]]e muretud [[mäng]]ud! Lapsepõlve süütud, muretud mängud, jajah." (ptk 2)
13. rida:
* Eva-Lotta ohjeldamatu vaimustus röövli[[keel]]e vastu üllatas teatud määral ta [[isa]], kes polnud kunagi midagi taolist märganud, kui kõne all olid ebakorrapärased tegusõnad [[saksa keel]]es ja muud seesugused asjad, kuid ta istus siiski õhtu otsa ja õpetas Eva-Lottat ning järgmisel päeval andis Eva-Lotta oma teadmised Kallele ja Andersile edasi. (ptk 3)
* Isegi Rooside sõjas tuli teatud määral arvestada seda tülikat ja eksitavat elementi, mida hüüti [[vanemad|vanemateks]]. Muidugi oli tõsiselt pahandav see, et üllad sõdalased pidid kõige ägedamagi heitluse katkestama selleks, et minna koju liharulle ja rabarberikreemi sööma, kuid vanemad olid juba kord endale pähe võtnud, et
* Nad pidid jõudma katuselt alla ja väljapoole [[hädaoht]]u enne, kui punased roosid jõuavad kohale, et neid vastu võtta. Nad jooksid pimedas kõhklemata mööda katuseviilu, liikudes kerguse ning paindlikkusega, mille oli nende noortele, neljateistkümneaastastele lihastele andnud õnnelik ja vaba elu. (ptk 5)
* Sixten tormas nagu meeletu ja vandus [[jooks]]u peal pühalikult, et kui Kalle seekord veel oma
*"Sa kallis [[kohv]]ikann, mis ma nüüd peale hakkan?" sosistas Kalle nõutult iseendale. (ptk 6)
* [[Ema]] seisis veel hetke paigal ja vaatas talle järele. Ning korraga tuli talle [[süda]]messe mingi seletamatu [[hirm]]. Taevake, kui kleenuke oli ta tüdruk, kui peenikese kaelaga ja kuidagi väike ning kaitsetu! (ptk 7)
* Koju! Koju! Lõpuks ometi! Ta lükkab lahti aiavärava. Seal [[pagar]]itööstuses on isa. Ta seisab valgetes riietes oma [[pann]]ide keskel. Ta on suur ja kindel nagu alati, ja kui talle ligi lähed, saad üleni [[jahu]]seks. Isa on ikka samasugune nagu alati, kui ka kogu ülejäänud [[maailm]] on muutunud teiseks ja õudseks, nii et temas on võimatu kauem elada. (ptk 7)
27. rida:
* "Ema, ma tunnen ennast nii hirmus [[vana]]na!" ütles ta ja hakkas nutma, "Ma tunnen ennast juba peaaegu nagu viieteistkümneaastane." (ptk 8)
* "Kalle Blomkvist," mõtles ta, "sa oled üks töllamokk. Tõeline väike töllamokk, see sa oled! Sa oled sama palju meisterdetektiiv, kui mu vanad [[saabas|saapad]]! Siin võivad toimuda kõige jubedamad [[kuritegu|kuriteod]], sina aga seisad rahulikult leti taga ja pakid sisse [[heeringas|heeringaid]]. Jätka ometi seda tegevust, jätka iga hinna eest, siis on sinust vähemalt m i n g i s u g u s t [[kasu]]!" (ptk 8)
* Siis jutustas Eva-Lotta öisest marsist mööda Greni [[katus]]t. Õnnetu pagarmeister raputas murelikult pead, kui ta seda kuulis. Ja [[inimesed]] kinnitavad veel, et tüdrukuid olevat lihtsam kasvatada! (ptk 9)
33. rida:
* "Mis sa siis hädaldad!" ütles Sixten. "Ma arvan, et nad sõidavad esmaspäeval. Muide, päris rumal nendest, sest nad meeldivad mulle, eriti tädi Ada. Ja senikaua, kui nad meie juures kodus püsivad ega jookse läbi terve linna amokki, pole minu arvates kellelgi põhjust nende vastu olla." (ptk 11)
* Anders seisis veel
* Kui ruttu ununeb [[mõrv]]? Oh, see ei võta sugugi nii kaua aega! Inimesed räägivad sellest mõnda aega, räägivad ja mõistatavad, erutuvad ja ahhetavad ning on pahased [[politsei]]le, kes ei saa midagi ära tehtud. Ning siis pole see enam huvitav. Nad hakkavad rääkima uutest asjadest, erutuvad ja pahandavad juba teiste asjade üle. (ptk 15)
* Ja inimene on kõige ohtlikum alati siis, kui ta midagi
* Eva-Lotta silmitses heakskiitvalt konstaabel Björki, kes nägi nii hea välja oma [[munder|mundris]] ja kes seal istudes püüdis manada oma poisikeselikule näole tõsiseid kortse. "Onu Björk," ütles ta, "Kui sa poleks nii hirmus vana, siis sa võiksid peaaegu rooside sõjast osa võtta." [---] "Ei, hoidku küll," tõrjus konstaabel Björk, "Nii elukardetavate asjadega ma küll ei tegele. Politseiniku rahulik ja kindel amet sobib minusugusele tudikesele paremini." "Päh, inimene peab siiski elama [[oht]]likku elu!" lausus Kalle ja ajas rinna ette. (ptk 17)
| |||