Jüri Talvet: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
4. rida:
 
* Ainult seeläbi, et siin osatakse hästi matkida mõnd „keskustes” põhjalikult läbiproovitud laadi, oleks ääre-kirjanikul, kui tahes tuntud ta oma emamaal või -kultuuris ka ei oleks, küll vaevalt lootust suurde maailmakirjandusse oma isiklikku jälge jätta.
* Mis minu enda luuletusi[[luule]]tusi puudutab, siis mõistagi on mul olnud tublisti tegemist, et vastu seista hispaania luule otsemõjudele. Varajastes kogudes ma seda veel ei suutnud, mul ei olnud veel oma isiklikku häält. Sellest hoolimata leidub seal ka üksikuid õnnestumisi.
* Suurte müütide[[müüt]ide õõnestamist ja lagundamist nimetatakse tänapäeva moodsa kultuuriteaduse keeles dekonstruktsiooniks. Minu meelest on igasugune dekonstruktsioon, kui selles vähegi nähtub järjekindlust, samaaegselt ka millegi — kas või tühjuse-, absurdi- või nihilismi-müüdi — ülesehitamine, seega konstruktsioon.
* Ettemääratuse[[Ettemääratus]]e ja saatuse[[saatus]]e skeemid tõrguvad enam kui tihti töötamast, sest [[elu]], kuniks seda on, ei allu teooriale[[teooria]]le, võib üha üllatada.
* Loomingule püstitatakse ametlikke ja mõistuslikke sihte, kirjutatakse manifeste ja eeskirju, sigitatakse võimustruk­tuure koguni vaimuväljal — see, mille üle meie lähiminevikus on üsna tulemuslikult arutlenud prantsuse sotsioloog [[Pierre Bourdieu]]. Tagajärg on see, et kaob loomingu [[vabadus]] ja algupära, eelkõige kannatab aga loomingu eetiline mõõde. Teisisõnu, loojad, kes peaksid kõnelema Jumalaga[[Jumal]]aga või absoluudiga ja seeläbi tekitama mingeid vastuseid olemasolu kõrbes[[kõrb]]es, panevad oma toodangu teadlikult müüki vaimuturul, mille mehhanismid ei erine muude maiste turgude[[turg]]ude omast.
* Uuest iseseisvusest alates tõlgitakse meil tormilise innuga peamiselt angloameerika massikirjandust. Vohavat rämpskultuuri söödetakse nii osavalt rahvale sisse, et see märkamatult imbub kogukonda, soosides vaimset mandumist ja allakäiku. Pole raske leida märke sellest, et vaimueliit, mis meil ju teadliku rahvuskultuuri algustest peale on üritanud rahva valgustuse ja kõrgemate eetiliste sihtide poole suunamise eest hoolt kanda, kipub känguma.
* Minus on süvenenud veendumus, et rahva või rahvuse või selle kultuuri[[kultuur]]i identiteet ei ole midagi etteantut, vaid et me oma (eeskätt loovate) tegude kaudu — püüdes oma valikutes[[valik]]utes olla nii vabad, kui see piiratud inimolus üldse võimalik on — oma identiteeti lakkamatult ehitamegi, ilma et lõpp kusagilt paistaks…
** [https://kultuur.err.ee/303036/juri-talvet-vohav-rampskultuur-soosib-vaimset-mandumist Intervjuu ajakirjale Looming, nr 11/2014]
 
 
<poem>
'''[[Armastus]]'''
on [[käsk]], nii mõtles
Kierkegaard. Parem aga
on, mõtlen, armastada
käsust välja tegemata.
Ära tundes
hingest[[hing]]est hingeni,
vastates
[[veri|verest]] vereni,
olgu üles,
olgu alla
35. rida:
<poem>
/---/
[[Teater|Teatrid]], [[tempel|templid]], [[sild|sillad]] karjatades lagunemas koost,
kui pomme pillub Ida, Lääs. (Näod naerukil ja silmis[[silm]]is hool,
ruutmeetril [[mees]] ja [[naine]], tütreid kaks, nii nagu vankri seest
 
üks titt sind targalt kaeks – vast kotta astund [[lumi|lumest]].) Mida veel?
Poeete[[Poeet]]e, [[arst|tohtreid]], hulle[[hull]]e, astrolooge, varesed[[vares]]ed ja Toom,
turg: Petka, [[Peipsi]] [[sibul]],; filosoofe[[filosoof]]e, kronuks [[Martin Heidegger|Heidegger]]
 
kel all, kel [[Derrida]] (mul Rocinante), [[sõber|sõbrad]], õppetool,
[[sammal|samblasse]] kasvand [[Rootsi]], [[Supilinn]]. (Üks naine silmi teeb.)
Põrm, oma keskpaik leia! Siin on see: siin Eesti ennast loob.
</poem>
53. rida:
<poem>
Fado tähendab saatust: O muundub
U-ks mis [[pea]] alaspidi alla
hämarusse ripub Põhja aga ei olegi –
põhjast kostab hoopis Sibeliuse kurba
60. rida:
kõiksus Enne viiendat keisririiki
oli kuues Sealgi elas ja luuletas
[[Fernando Pessoa]]
aga tema nimi oli hoopis João Areia
maakeeli [[Juhan Liiv]]
</poem>
* “*** Portugali sõnad väänlevad…” kogust “Eesti eleegia ja teisi luuletusi” (2014)