Toit: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
23. rida:
* Pean märkima, et ma sõin lõunaks ja nautisin väga järgmisi asju: anšoovisepasta kuumal, [[või]]ga kaetud röstitud [[leib|leival]], sinna juurde [[uba|ube]] tomatikastmes ja harilikke aedube koos tükeldatud [[seller]]i, [[tomat]]ite, [[sidrun]]imahla ja [[oliiv]]iõliga. (Tõeliselt hea oliiviõli on väga oluline, maheda maitsega, tõin selle tagavara [[London]]ist kaasa.) Roheline [[pipar]] oleks olnud hea lisand toidule, aga külakaupluses (mis asub kahe miili pikkuse mõnusa jalutuskäigu kaugusel) seda ei olnud. (Keegi ei too midagi kaugesse Shruff Endi, seepärast hangin kõik, ka [[piim]]a, külast.) Sõin ka banaane koore ja tuhksuhkruga. (Banaanid tuleb tükeldada, mitte kunagi pudruks teha, ja koor peab olema vedel.) Siis närisin veel kõvu küpsiseid Uus-Meremaa või ja Wensleydale’i [[juust]]uga. Muidugi ei söö ma kunagi välismaa juustu. Meie juustud on maailma parimad. Selle pidusöömingu juurde jõin ära suurema osa muskaat[[vein]]ipudelist, mille tõin oma tagasihoidlikust "keldrist". Ma sõin ja jõin aeglaselt nagu peabki (küpseta kiiresti, söö aeglaselt) ja mu tähelepanu ei juhtinud kõrvale (jumal tänatud!) ei vestlus ega [[lugemine]]. [[Söömine]] on nii meeldiv toiming, et selle juures tuleks isegi [[mõtlemine|mõtlemist]] tagasi hoida. Muidugi ka lugemine ja mõtlemine on tähtis, aga heldeke, ka toitumine on tähtis! Kui õnnelikud me oleme, et oleme toitu tarbivad [[loom]]ad. Iga toidukord peab olema suur lõbu ja [[inimene]] peab õnnistama iga [[päev]]a, mis toob endaga kaasa hea [[seedimine|seedimise]] ja väärtusliku võime [[nälg]]a tunda. (lk 13)
*
* On ka veel olemas [[illusioon]], et keeruliste toitude valmistamine on "loomingulisem" kui lihtsate. Ma pole muidugi mingi barbar (lubage see mul kohe selgeks teha). Prantsuse külatoit, nagu seda ikka veel sellel õnnistatud maal leida võib, on väga hea; aga selle headuse aluseks on [[traditsioon]] ja [[intuitsioon]], mida ei saa järele ahvida. Pretensioonikas inglise majaperenaine peab keerulisust ja rituaali [[voorus]]eks, kuid vähe sellest - ta kasutab sageli oma eksiteele viivat [[kunst]]i nende heaks, kes tegelikult ei naudi üldse toitu, kuigi nad ühelgi juhul ei tunnistaks seda. (lk 15)
** [[Iris Murdoch]], "Meri, meri", tlk Vilma Jürisalu (1996)
|