Toit: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
22. rida:
** [[Elias Canetti]] "Maailm peas", tlk Toivo Tasa (1983, lk 7)
 
* Pean märkima, et ma sõin lõunaks ja nautisin väga järgmisi asju: anšoovisepasta kuumal, [[või]]ga kaetud röstitud [[leib|leival]], sinna juurde [[uba|ube]] tomatikastmes ja harilikke aedube koos tükeldatud [[seller]]i, [[tomat]]ite, [[sidrun]]imahla ja [[oliiv]]iõliga. (Tõeliselt hea oliiviõli on väga oluline, maheda maitsega, tõin selle tagavara [[London]]ist kaasa.) Roheline [[pipar]] oleks olnud hea lisand toidule, aga külakaupluses (mis asub kahe miili pikkuse mõnusa jalutuskäigu kaugusel) seda ei olnud. (Keegi ei too midagi kaugesse Shruff Endi, seepärast hangin kõik, ka [[piim]]a, külast.) Sõin ka banaane koore ja tuhksuhkruga. (Banaanid tuleb tükeldada, mitte kunagi pudruks teha, ja koor peab olema vedel.) Siis närisin veel kõvu küpsiseid Uus-Meremaa või ja Wensleydale’iWensleydale'i [[juust]]uga. Muidugi ei söö ma kunagi välismaa juustu. Meie juustud on maailma parimad. Selle pidusöömingu juurde jõin ära suurema osa muskaat[[vein]]ipudelist, mille tõin oma tagasihoidlikust "keldrist". Ma sõin ja jõin aeglaselt nagu peabki (küpseta kiiresti, söö aeglaselt) ja mu tähelepanu ei juhtinud kõrvale (jumal tänatud!) ei vestlus ega [[lugemine]]. [[Söömine]] on nii meeldiv toiming, et selle juures tuleks isegi [[mõtlemine|mõtlemist]] tagasi hoida. Muidugi ka lugemine ja mõtlemine on tähtis, aga heldeke, ka toitumine on tähtis! Kui õnnelikud me oleme, et oleme toitu tarbivad [[loom]]ad. Iga toidukord peab olema suur lõbu ja [[inimene]] peab õnnistama iga [[päev]]a, mis toob endaga kaasa hea [[seedimine|seedimise]] ja väärtusliku võime [[nälg]]a tunda. (lk 13)
* Toit on tõsine teema ja sellel teemal ei valeta muide ükski kirjanik. Ma imestan, kust ma olen pärinud selle õnneliku gastronoomilise meisterlikkuse. Kokkuhoidlik [[lapsepõlv]] andis mulle kaasa [[hirm]]u, et toitu ei tohi raisata. Ma nautisin väga lihtsat toitu, mida me [[kodu]]s sõime. Minu [[ema]] oli tavaline lihtne toidukeetja, aga tal puudus see hingestatud [[lihtsus]], mida ma nüüd toidus kõige rohkem hindan. Ma arvan, et minu ilmutus tuli nagu Pühal [[Augustinus]]el vastikusest liialduste vastu. Kui ma olin noor [[lavastaja]], siis olin üsna rumal ja konventsionaalne ning mõtlesin, et pean kostitama inimesi kallites [[restoran]]ides. Pikkamööda sai mulle selgeks, et kalli, pretensioonika, sageli keskpärase toidu suurel hulgal allakugistamine avalikes kohtades ei ole ainult ebamoraalne, ebatervislik ja ebaesteetiline, vaid on ka ebameeldiv. Hiljem pakkusin oma külalistele lihtsaid rõõme ''chez moi''. Mis saab olla veel hõrgutavam kui värske, kuum röstitud leib või ja suitsuheeringa pastaga, aga ka ilma selleta? Või lihtsalt keedetud sibulad, juurde natuke konservitud veiseliha, kui soovitakse? Ja hästi tehtud [[puder]] pruuni [[suhkur|suhkru]] ja koorega on toit, mis sobib isegi kuningale. (lk 14)
* On ka veel olemas [[illusioon]], et keeruliste toitude valmistamine on "loomingulisem" kui lihtsate. Ma pole muidugi mingi barbar (lubage see mul kohe selgeks teha). Prantsuse külatoit, nagu seda ikka veel sellel õnnistatud maal leida võib, on väga hea; aga selle headuse aluseks on [[traditsioon]] ja [[intuitsioon]], mida ei saa järele ahvida. Pretensioonikas inglise majaperenaine peab keerulisust ja rituaali [[voorus]]eks, kuid vähe sellest - ta kasutab sageli oma eksiteele viivat [[kunst]]i nende heaks, kes tegelikult ei naudi üldse toitu, kuigi nad ühelgi juhul ei tunnistaks seda. (lk 15)