Luule: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
4. rida:
** [[Matthew Arnold]], "Count Leo Tolstoi", rmt "Essays in Criticism" (1888)
 
* Luule on mulle peaaegu objektiivse ilmsusega [[ilu]] tundeline löök: kes ütleb löök, mõtleb üllatust, siirust, vastukarva konventsioonidele. Nüüdis­hetkel on selleks pigem valgusekumas raudteejaamad ja tänavalaulude kohta­mine kui kuuvalguses [[järv]] või kontsert murtud kraega kroonlühtrite valguses[[valgus]]es. Kuid teises staadiumis on see kõige spontaansem protest rõhuva [[maailm]]a vastu, ja võib-olla isegi kõige vähema mõjuga. Ta annab [[inimkond|inimkonnale]] mõningat lohutust[[lohutus]]t võimatu [[õnn]]e puhul. Mulle tähendab ta kaht heategu ilma kahjustuste vastukaaluta. Et ta laseb mul unus­tada [[sõda]] ja [[surm]]a ja kõike, mis takistab [[elu]] algamast. Ja et ta annab surma piiril, kui on tõsi, et olen surelik, mulle illusiooni[[illusioon]]i, et olen elanud.
** [[Abel Clarté]], tõlge: [[Aleksander Aspel]] artiklis "Mida pakub luule" (Looming nr 7 1938), raamatus A. Aspel "Kirjad Pariisist" lk 185-186
 
* Luule on minu arvates elu tõeline olemus ja loov eluprintsiip ''par excel­lence''. Ei saaks kujutleda maailma, mis oleks luulelage. Kõik kirjanduskunsti liigid on määratletud luule poolt. On ainult luule.
** [[Georges Duhamel]], tõlge: Aleksander Aspel artiklis "Mida pakub luule" (Looming nr 7 1938), raamatus A. Aspel "Kirjad Pariisist" lk 186
 
* [[Inimene]] kaotab alatasa inimlikud tunded ja nende väljenduse. Luule annab nad temale tagasi.
** [[Max Jacob]], tõlge: Aleksander Aspel artiklis "Mida pakub luule" (Looming nr 7 1938), raamatus A. Aspel "Kirjad Pariisist" lk 186
 
* Luule ei ole "parimad [[sõna]]d parimas järjestuses", ta on [[keel]]e eksisteerimise kõrgeim vorm.
24. rida ⟶ 27. rida:
** [[Theodor Adorno]], "Cultural Criticism and Society" (1949)
 
* Luule on [[inimene|inimese]] [[mäss]] selle vastu, mis ta on.
** [[James Branch Cabell]], "Jurgen, A Comedy of Justice" (1919)
 
33. rida ⟶ 36. rida:
** [[A. A. Milne]], "Karupoeg Puhh". Tõlkinud Valter Rummel. Tallinn: Eesti Raamat 1977, lk 135
 
* Tõsine luule, nagu iga vaimset algupära olev [[ilu]], on harukordne. Tõelist luulet, päris õnnestunud ja igielavaid luuleteoseid on võrrel­des õige vähe olemas, isegi maailmakirjanduses. On õigusega esitatud, et suurteski kirjandustes, mille ajaraamatud üle poolegi tuhande aasta ulatavad, mõni kümmekond tõesti suuri kirjanikke, luuletajaid on esindunud.
** [[Villem Grünthal-Ridala]], koguteos "[[Anna Haava]], [[Miina Härma|Miina Hermann]], [[Aino Tamm]]. 70 a. sünnipäevaks" (1934)
 
* ... räägitakse tänapäeval sellisest asjast nagu proosaluule, minu meelest see polegi enam päris-luule. Mulle tundub, et seda sorti teksti[[tekst]]i võib teha, aga see on luule mitteaustamine.
** [[Vladislav Koržets]] ([https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/siin-ma-nuud-olen/ Siin ma nüüd olen!] Sirp, 18.08.2017. Jürgen Rooste intervjuu Koržetsiga)
 
* Värsimõõt ja riimid[[riim]]id üksi ei tee veel luuletust.
** H. Paul Keerdo, Eesti NSV rahanduse rahvakomissar, 1941 ("[https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=sirpjavasar19410412.1.3 Paul Keerdo 50-aastane]" Sirp ja Vasar, nr. 15, 12 aprill 1941, lk 3, intervjuu)
 
51. rida ⟶ 54. rida:
** [[Tõnu Õnnepalu]] [https://kultuur.err.ee/1102688/tonu-onnepalu-kui-sukeldud-luulemaailma-siis-hakkad-enda-sees-riime-kuulma Kui sukeldud luulemaailma, siis hakkad enda sees riime kuulma] ERR, 16. juuni 2020 (intervjuu [[Miina Pärn]]ale)
 
* Pole vist ühtki teist kaunist kunsti, mis sel määral oma pärandiga seotud oleks kui luule. Rääkimata igavesest vormiorjusest, on luule ka sisu poolest kõigit [[traditsioon]]is kinni ja ratsutab tahes-tahtmata traditsiooni seljas. Ikka viitab hea luuletus tagasi mõnele teisele, seondub mingi motiivi või hoiakuga eelnevast kirjandusest. Kas ei piira see poeesia novaatorlikke püüdlusi? Ei sugugi. Sellisel seotusel on luule seisukohalt ainuüksi positiivne [[tähendus]]: iga luuletuse taga on veel kümneid teisi, mis poeedi märguandel või isegi niisama kaasa kõlama hakkavad. Resonantsi ulatuse ja iseloomu määrab ennekõike vastuvõtja luuletundmine.
** [[Joel Sang]], "Luule vedrud ja polster" (1976), rmt: J. Sang, "Päripidi vastukarva", Tallinn: Eesti Raamat 1987, lk 4
 
* [[Luuletus]]elLuuletusel ei ole [[sugu]]. Mind isiklikult sügavalt liigutavate tekstide puhul lahustub kirjutaja oma sõnadega loodud [[aeg|ajas]] ja [[ruum]]is ning nende atribuutides, muutub nendest lahutamatuks. Sellises ruumis sugu ei ole. Samuti leidub sellist luulet muuga võrreldes vähe, see on nii olnud ja jääb olema, sest ei allu mingile tellimusele.
** [[Helena Läks]], [https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/2014-06-19-18-07-52/ Soov leida rahu, tung teha lärmi]. Intervjuu [[Maarja Pärtna]]le. Sirp, 19. juuni 2014
 
 
* Kuid luuletus üleüldse pole kunst. On tarvis ainult vähe sentimentalismi, vähe edevust[[edevus]]t, vähe püsivust värsitehnika omandamises – ning luuletaja ongi valmis. Katsu ainult kõige pisemat, kõige tühisemat mõttekest ilusaisse sõnusse seada (aga ilusaisse sõnusse seadmine on lihtne tehniline ülesanne, mida harjutamisega kergesti kätte saab) ning luuletus ongi käes.
** [[August Gailit]], "Sinises tualetis daam" (''cit. via'': [[Hasso Krull]], [http://www.vikerkaar.ee/archives/491 "Teil pole õigust olevikku ära põlata"], Vikerkaar 12/2013)
 
67. rida ⟶ 70. rida:
 
<poem>
... luule ei ole sõnad, vaid [[nägemine]], väike eemaltpilk vanadele ja tuttavatele [[asi|asjadele]];
samm eemale argisest-harjunust, milles udunevad kontuurid ja ununevad asjad.
Nii et jääb suutäis tühje sõnu, mis saavad täis sõnadeks ainult selles nägemises,
75. rida ⟶ 78. rida:
 
 
* Luuletused on elanud [[Maa (planeet)|maakeral]] juba eotseenist saadik. Nende eellased elasid peamiselt metsades[[mets]]ades ja savannides.
:...
:Luuletuse [[nahk]] on paks, peaaegu karvadeta, tihedates kortsudes. Vana luuletuse mass ulatub 7,5 tonnini, õlakõrgus 4 meetrini.
:Vaatamata massiivsele kehaehitusele on luuletus hämmastavalt liikuv, kergete liigutustega, kiire, kuid mitte [[rutt|tõtlik]].
:...
:Harva elavad luuletused üksinda. Ent mitmesajast isendist koosnevaid kogusid, millest kirjeldasid möödunud sajandi rändurid, tänapäeval peaaegu ei leidu.
:Enam kui pool sajandit tagasi keelustati reguleerimata luulejaht ametlikult, loodi mitmed kaitsealad ja luule õnnestus päästa.
:Ruumi jäi talle paraku üsna vähe, sest rahulikult võib ta tunda end ikkagi üksnes kaitsealal.
:Inimestele on luulest palju kasu. Ilma luuletusteta kaotaks elu poole oma võlust. Kogu luuletuste olemuses, käitumismaneeris on tunda sügavat [[rahu]], väärikust[[väärikus]]t, varjatud vägevust. Tahtmatult tunned nende hildude, ammumöödunud aegade tunnistajate vastu lugupidamist, sümpaatiat ja siirat vaimustust.
* [[Jaan Kaplinski]] "*Luuletused...", kogus "Tükk elatud elu. Tekste 1986-1989", Tartu: Eesti Kostabi $elts, 1991, lk 28
 
97. rida ⟶ 100. rida:
emme ütle miks mõne tüdrukuga nii juhtub
 
õhtuti loen nuttes kurbade meeste luulet
unistan
et minagi
105. rida ⟶ 108. rida:
* [[Sveta Grigorjeva]], luulekogus "kes kardab sveta grigorjevat?", lk 29
 
 
== Allikata tsitaadid ==
 
* [[Inimene]] kaotab alatasa inimlikud tunded ja nende väljenduse. Luule annab nad temale tagasi.
** [[Max Jacob]]