Janar Ala: erinevus redaktsioonide vahel

* Kundera romaane lugedes olen tundnud, et saan [[tarkus|targemaks]], mida iseenesest pole ka ju nii vähe, aga paraku pole seda siiski piisavalt - targemaks saab igal pool, Kunderal aga jääb puudu sellest põhilisest, poeetilisusest, ta ei kraabi ennast su naha vahele. On öeldud, et [[muusika]]l olla Kundera loomingus tähtis roll, aga just seda muusikat tema lauses näiteks kuigivõrd ei kuule ja ilmselt ei saa selles süüdistada ka tõlkijaid.

* Pisut ongi tüütu see, kui läbinähtav on Kundera püüd olla [[olulisus|oluline]] ja kaalukas. Ta on korralik keskteekirjanik, keda lugedes võib lugeja ilmselt tunda, et natuke eksistentsi keerukust saab tallegi avatud. [---] Aga temas pole seda, mida tema iidolites - [[Proust]]is, [[Musil]]is, [[Dostojevski]]s jne -, tema talent pole nii ekstsentriline, ta ei plahvata kuigivõrd. Ta võiks meeldida ilmselt inimesele, kes loeb aastas näiteks kolm raamatut. Kui juba loed 200 raamatut, siis ei pruugi Kunderast äkki enam tolku olla. Milleks lugeda Kunderat, kui võib lugeda Prousti?

 

* Tõsi aga on, et [[allakäik|allakäigust]] kui sellisest on omamoodi tore, esteetiline ja isegi õilis rääkida - vaatad päikeseloojangu ja varemete poole tagasi ja ohkad.