Redaktsioon: 4. september 2020, kell 13:58 redigeeri Ehitaja (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 52 037 muudatust Resümee puudub ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 4. september 2020, kell 14:01 redigeeri eemalda Ehitaja (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 52 037 muudatust Resümee puudub Uuem muudatus →
1. rida: '''Janar Ala''' (sündinud 8. oktoobril 1979) on eesti semiootik, ajakirjanik ja kirjanik. * 1965 ilmusid [[Lembit Remmelgas]]e tõlkes kolm [[Milan Kundera\|Kundera]] lühilugu pealkirja all "Naljakad armastuslood: kolm melanhoolset anekdooti" - üks neist, «Ja keegi ei naera", on ka siin esindatud. Kogumiku parimateks võib pidada selle esimest ja viimast lugu - "Keegi ei naera" ning "Eduard ja Jumal". Kuna [[Milan Kundera\|Kundera]] loomingus on tähelepanuväärsel kohal [[totalitarism]]ikogemus - 1975 emigreerus ta [[Tšehhoslovakkia]]st [[Prantsusmaa]]le - võib neist kahest destilleerida ka enam-vähem kahte äärmuslikku [[eetika\|eetilist]] rada, mida sellises ühiskonnas (võib-olla igasuguses ühiskonnas või organisatsioonis) elamine üldjuhul võiks pakkuda - kas jääda endale truuks või siis vastupidi, ennast maha salata ja muganduda. Ehkki selline gradatsioon on arvatavasti mitmekesisem. * Kundera romaane lugedes olen tundnud, et saan [[tarkus\|targemaks]], mida iseenesest pole ka ju nii vähe, aga paraku pole seda siiski piisavalt - targemaks saab igal pool, Kunderal aga jääb puudu sellest põhilisest, poeetilisusest, ta ei kraabi ennast su naha vahele. On öeldud, et [[muusika]]l olla Kundera loomingus tähtis roll, aga just seda muusikat tema lauses näiteks kuigivõrd ei kuule ja ilmselt ei saa selles süüdistada ka tõlkijaid. * Pisut ongi tüütu see, kui läbinähtav on Kundera püüd olla [[olulisus\|oluline]] ja kaalukas. Ta on korralik keskteekirjanik, keda lugedes võib lugeja ilmselt tunda, et natuke eksistentsi keerukust saab tallegi avatud. [---] Aga temas pole seda, mida tema iidolites - [[Proust]]is, [[Musil]]is, [[Dostojevski]]s jne -, tema talent pole nii ekstsentriline, ta ei plahvata kuigivõrd. Ta võiks meeldida ilmselt inimesele, kes loeb aastas näiteks kolm raamatut. Kui juba loed 200 raamatut, siis ei pruugi Kunderast äkki enam tolku olla. Milleks lugeda Kunderat, kui võib lugeda Prousti?

Janar Ala: erinevus redaktsioonide vahel