|
Tsitaadid kirjastuse Varrak väljaandest 2017.
* Meil olid seljakotis valed asjad: paremad [[riided|rõivad]], tükk seepi[[seep]]i, õppematerjal teemal [[naine]] ja sotsialism, pliiats ja vihikud - nendega me mõtlesime ehitada tulevikku[[tulevik]]ku. Tööriistad oleksid rohkem ära kulunud. (lk 7)
* Me nägime und väikesest linnast[[linn]]ast, mille heledad puumajad puhkasid järve[[järv]]e kaldal nagu linnuparv, ja ärkasime hiiglase lõugade vahel, kivises[[kivi]]ses sügavikus, kaljulõhe põhjas. (lk 8)
* [[Raamat]] rääkis linnast, millest voolas läbi veerohke [[jõgi]], ja maast, mis oli [[saar]]. Ja sellel saarel ja selles linnas elas õnnelik rahvas, keda juhtis tark [[mees]]. Kõiki tegevusi suunas [[mõistus]] ja tagasihoidlikkus ja mõõdukus, ja [[töö]] oli kogu olemise eesmärk. (lk 10)
* Mina olin meie koduga[[kodu]]ga rahul, aga nägin, kuidas Jelena jahmunult ringi vahtis. See oli äsjatulnu silmavaade, mis näitas toorest tegelikkust[[tegelikkus]]t, ilma seletuste ja soovunelma iluta[[ilu]]ta; vaatamise viis, mille olin juba unustanud - harjumine nüristab heaks kiitma ka seda, millest ei oleks varem kujutlenudki, et taluks. (lk 12)
* Linn tõrjus meid, kuid aja jooksul õppisid võtma seda mitte isiklikult. Linn tõrjus kõiki. Ta oli saanud tõve, kuid tõrjus tervendaja. (lk 13)
* "Kas sina oled leidnud selle, mida otsisid?" küsisin Jelena lillelise kleidiga kaetud seljalt. "Kas siin on [[vabadus]]?" /---/ Olin arvanud, et suusatan selle eest ära, kui Soomest[[Soome]]st lahkusin; ma uskusin, et põgenen oma [[ema]] ja tema ema saatuse[[saatus]]e eest, [[laps|laste]], pesu, rügamise, verevaesuse, vaikimise eest. Aga siin ootas see kõik mind juba valmis ees ja mina tulin takistustest jõuga läbi, otse sellele sülle. (lk 18)
* Need väikesed lapsed ja noored olid loonud [[kelder|keldritesse]] ja põlenud majade[[maja]]de varemetesse oma [[ühiskond|ühiskonna]]. Kui küsisime, kes on nende juht, siis vahetasid nad alati pilke[[pilk]]e ja ütlesid: Piiter. Teadsin, et see oli linna hüüdnimi, aga Piiter tundus olevat tänavalastele niisama elav inimene kui mina või sanitar. Kui palusime, et nad Piiterist jutustaksid, siis kehitasid lapsed õlgu ja ütlesid, et ta on vanamees, kes liikus vaid pimeduses. (lk 24)
* Mine ometi ka sina, mine maailma[[maailm]]a, ütles kell ja osutid hiilisid mööda kella [[nägu]] otsekui puude[[puu]]de varjud kaupmehetütarde lusthoones kuldse taraga iluaias. (lk 32)
* Lapsena olin alati mõelnud, et tuleb minema saada, suuremasse kohta, linna. Ja siia oli see soov mind toonud. [[Taevas]] oli tükk tumedat vilti sügaviku kohal, kanalisatsioon mu jalge[[jalg]]e ees ohkas, ja järsku ma igatsesin puude järele, mis kasvavad vabalt ja mitte valve all malmist aedade taga. Ma tahtsin minna sisse rohelisse metsa[[mets]]a, mis otsa ei lõpegi. (lk 35)
* Meid oli siin linnas palju, aga ometi nii vähe, et kiusasime üksteist kuulujuttudega[[kuulujutt]]udega. Ja puhas õnnetus kõlbab jututeemaks harva - parima maigu annab sellele ports saasta. (lk 66)
* Aga ma teadsin juba, et kui inimene võttis uue [[nimi|nime]], siis ta võttis ka uue mineviku[[minevik]]u. Siin linnas oli inimene see, kelle ta ütles end olevat. (lk 68)
* Mu ihu ja [[hing]] külmetasid ning ma õõtsusin katuserestorani aknapragudest sissetungivas tõmbetuuliestõmbetuules suurtesse pottidesse istutatud palmide[[palm]]ide saledate lehtedega ühes taktis. (lk 71)
* Lõpuks ütles ema veel, et käristas katki ja põletas ära need osad pildist, kus olid "su mees polsevikkude metsalise märgiga rinnas ja su lang punaste tippudega lauguga otsaees just nagu mõni katkust[[katk]]ust märgitud, tapale saadetud kronu". Tema arvates oli hirmus teenida vabast tahtest metsalisi, aga minu pilti ta ei olnud hävitanud, sest mina olin eksitatu, isast valesti juhatatu ja abikaasa pimestatud. Ta oli pannud katki käristatud pildi, kus ma seisin üksi, [[Piibel|Piibli]] vahele. (lk 96)
* [Šura isa:] "See on montaažiprobleem. Kuidas monteeritakse suurtesse masinatesse töötavateks osadeks niisuguseid, mile sügavaim olemus on masinavärgi, kõikide masinavärkide vastane. See oli tuntud probleem juba Prantsusmaal[[Prantsusmaa]]l. Siin on tegemist [[vägivald|vägivalla]] kui montaažimeetodiga. Nimetagem seda terroriks. Ja see on üsnagi toores tööriist." (lk 101)
* Siis ta [Šura isa] läks grammofoni[[grammofon]]i juurde, pani plaadi mängima ja palus mind tantsima[[tants]]ima. Vaatasin Iljale otsa ja tema noogutas, ja nii ma pidin tõusma ja vana mehe käevangus saali keskpõrandale minema. Mu kohmakus pani mind hirmsasti häbenema, aga siis palus Šura endale partneriks Ilja ning pani pea lihtsalt ja võluvalt talle õlale. Me liikusime [[tango]] taktis mööda saalipõrandat ja parkett nagises ja üleskeeratavast grammofonist kõlas muremeelne [[muusika]] ja naised kõrvaltoas kurvastasid vaikides. (lk 102)
* Me ise tegime orbusid[[orb]]usid, seades [[teooria]] praktikast ettepoole, kollektiivist ja indiviidist ettepoole. Me tegime orbusid suurema hoolega kui vildikuid, samovare[[samovar]]e, trammirööpaid ja telliseid. (lk 124)
* "Teie, linnainimesed ja teoorianikerdajad, teie ei saa aru, teie käed [[veri|verega]] ei määrdu, aga niisugune on sõjamehe töö, pask, verdiveri ja soolejupid, olgu see tehtud siis mille nimel tahes," ütles Lavr ähvardavalt, aga vaikselt, nii et toas keegi ei kuuleks, ja pani mütsi[[müts]]i pähe. (lk 126)
* Kõigil ei olnud kingi[[king]]i, kui nad uue [[elu]] poole marssima hakkasid, lühikeseks jäänud lahkmed laperdamas või [[püksid|püksiotsad]] maas järele lohisemas. Parginurgal võtsid nad laulu[[laul]]u üles ja kadusid tänava[[tänav]]a varjulise külje sügavasse jahedusse. (lk 154)
* "Ei tohi iial olla surmkindel, et ei satu kerjama või vangimajja," ütlevad [[venelased]]. (lk 157)
* Neil suvepäevadel Skatškis saime teineteiselt lohutust[[lohutus]]t ja rõõmu[[rõõm]]u ja jõudu[[jõud]]u, ja kõik toimus siin ja praegu, ja selles ei olnud midagi teoreetilist ega suurt, meil oli [[maasikas|maasikaid]], piima[[piim]]a ja [[suhkur|suhkrut]], meil oli rabarbrit, huulte [[mõru]] maik ja armastuse[[armastus]]e leek. (lk 161)
* Lavr ütles hästi vaikselt: "Kas sa ka tead, kelle poole meie relvad[[relv]]ad esimesena suunatud on? Kui tead, siis kohkud ära."
:Ilja ütles: "Interventsionistide, kodanlaste, välismaiste sõjaväeüksuste poole."
:Lavr naeris ja ütles: "Tööliste ja talupoegade poole. Nende poole, kelle eest sina Soome kodusõjas võitlesid. Oma tööleistetööliste ja oma talupoegade poole. Armetust rügamisest kurnatud streikivat töölist, põllumeelstpõllumeest, kelle [[saak]] vägisi kuni viimase ivani ära võetakse. Neid olen mina relvaga sihtinud. Mitte kordagi kodanlast või välismaist sõdurit. Vene inimest. Sind," ütles Lavr Iljale osutades. "Sind, sinu naist, sinu peret[[pere]]t." (lk 177)
* Ja vana [[palee]] varikatuse alt vaatab mind süngete kulmudega hiiglane ja ütleb: "See ei muutu kunagi. Selle linna alustoed löödi inimmuda sisse. Kui mind peab sellesse soosse[[soo]]sse talaks taguma, siis tõusku mu peale vähemasti midagi moodsat. Võtku mind oma teenriks valgustatud isevalitseja, tulgu Utopus ja keeraku roostes[[rooste]]s väravad[[värav]]ad lahti." (lk 181)
* Alles järgmise asta lagusesalguses tuli Tolja minu jutuulejutule, viis mind paleest lumisesse[[lumi]]sesse parki ja sosistas seal, et Galkin istub kinni.
:Kui küsisin, miks, kehitas Tolja õlgu ja ütles, et kes seda teab ja et mis ajast on inimese kinnipanekuks mingit põhjust tarvis. (lk 182)
* Sõprusest[[Sõprus]]est, seltsimehelikkusest ja rahvusest sai poomisnööri silmus inimese kaelal. (lk 183)
* Liteinõi. Tumedad, aja kaunistatud fassaadid, trepikojad, õuede räpased sillutised, kivist öökullid[[öökull]]id, väänlevad taimed[[taim]]ed, sambad, pragunenud pahtli imelised atlased. Salajased teed[[tee]]d läbi kvartalite, päikese suudlused[[suudlus]]ed telliskivimüüridel, augud taevas majade sügavike kohal. (lk 210)
* Klara ütles talle ükskord, et naudingu[[nauding]]u needmine oli [[Tolstoi]] kõige suurem [[viga]]. Et inimene peab saama kogeda õndsust, et ta mõistaks, mis on inimestele ühine, ja ei tõstaks end teistest ülemale. Ja et ta oleks küllalt õnnelik säilitama seda, mis on säilitamist väärt, ega hävitaks vihas[[viha]]s kõike vana. Et inimest ei tohtinud tirida ja piitsutada tuleva poole. (lk 213)
* [[Raha]] kohta ma poleks küsinud, mõtles Jelena, lükates tuule[[tuul]]e sasitud [[juuksed|juukseid]] näolt tagasi. Ka mina ei ole sellea nii harjunud, et ei mäletaks, kuidas on ilma olla. Ma tahtsin teada, kuidas võib elada ilma rõõmu ja lootuseta[[lootus]]eta.
:"[[Vangla]] õpetab," ütles Galkin. "Vangla on kõige parem koht, kus teha uusi inimesi. Teist niisugust ei ole." (lk 217)
* Ei ole see kadunud, mis on silma alt ära pühitud. Viha oli ja jäi. Ja ehk seletas see puhastuste laineid, mis üksteise järel ühiskonnast üle käisid. Vanast ülemkihist oli lahti saadud. Ehk on varsti uue valitseva rahva kord kaduda. Nende kord, kes olid kihla vedanud valede hobuste peale. (lk 220)
* ... Ossip Aronovitš voolis punasest [[muld|mullast]] inimese ja pani selle oja kaldale seisma, ja just siis, kui kuju oma uuest olemise vormist ja elust jahmununa käsi sirutas ja ojja astus, et vet[[vesi|vett]] juua, lõi OssioOssip Aronovitš teda [[kirves|kirvega]], nii et oja vesi muutus mullast, mudast[[muda]]st ja verest sogaseks. /---/ ja kui Klara tõstis plgupilgu vanainimese poole, helkis selle käes suur tera, ketassae moodi, naerev päike, ''värss mu valgust lööb - päev paistab jälle punaselt'', meie ellu kuni lõpuni, põletav ketassaag, millel seisis "Terror".
:Ja tõesti, ojast tõusis inimene, täiesti uus, kõva pealispinnaga, ja tal ei olnud üldse suud[[suu]]d. (lk 223)
* [Henrik:] "Mina ei ole [[mesilane|mesilasi]] kunagi eeskujulikuks pidanud. Kõik see kärgedega askeldamine. Kokku hoida või raisata on minu jaoks täiesti asjatu küsimus. Karud[[Karu]]d tulevad igal juhul, eks ole?" (lk 228)
* Klara murenes üheskoos oma ideaaliga[[ideaal]]iga. Suured [[mõte|mõtted]], betoonseinad, koridorid. Neid võis maailma laiali paisata nii palju, kui jõudsid ja jaksasid. Aga rõõmutooja, hell ja siiras, lömastati. (lk 232)
* Tühi tulevik ilmilma ühegi suunaviidata andis inimesele ääretu julguse[[julgus]]e. (lk 243)
==Välislingid==
|
