Sirpa Kähkönen: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
2. rida:
:Eesti keeles on temalt ilmunud romaan "Graniitmees" [[Piret Saluri]] tõlkes.
 
* Soome Kirjanike Liidus on kogu aeg seistud selle eest, et selle liikmed saaksid teha oma kutsetööd nii hästi kui võimalik. Kuid sama tähtsaks on peetud ka vastutust ja hoolt [[soome keel]]e ja kultuuri eest. Tuleb meeles pidada, et meie liit on vanem kui [[Soome]] Vabariik ja sel ajal, kui kirjanike liit loodi, ei olnud sugugi enesestmõistetav, et soome keel ja selles keeles tehtav kirjandus võiksid püsima jääda ja areneda.
* Soome Kirjanike Liidu juhatus valib oma liikmed kollektiivselt. Valiku aluseks on taotleja teoste lugemine ja arutamine. [---] Mingeid üldkehtivaid ja igavesi reegleid ei saa ju kehtestada, sest ajad muutuvad ja esteetilised väärtushinnangud samamoodi. Nii toimitakse ju kõikidel kultuurialadel: samamoodi valivad kriitikud ja ajakirjanikud välja need teosed, mida esile tõsta, ja jätavad teised tähelepanuta. Nende valikute põhjendusi ei ole võimalik selgesõnaliselt esitada, sest need toetuvad individuaalsele kogemusele ja niisugusele skaalale, mis sünnib aegamööda, kui inimene on omal alal piisavalt tööd teinud.
* Kõikides organisatsioonides on alati näha, kuidas [[ühiskond]] muutub. Soome Vabariik on oma [[kodanikuühiskond]]a ehitanud nimelt kõikvõimalike ühenduste, liitude ja muude niisuguste organisatsioonide kaudu — Soome ongi ühingute ja [[talgud|talgutöö]] tõotatud maa. Praegusel hetkel ei näe ma liidu tegevuses jagunemist vasak- ja parempoolseteks ja see peegeldab hästi olukorda Soome ühiskonnas ja laiemalt kogu Euroopas: vanad rindejooned on kadumas ja asemele on tulemas/tulnud uued.
* Kirjandus ja kunst üldse tunneb praegu [[turuliberalism]]i survet: väidetakse, et kauneid kunste ei peaks toetama riigi rahaga, vaid nende elujõu ja edukuse peaks määrama nõudmise ja pakkumise vahekord. Vaid need, kes suudavad end elatada oma teoste müügist, saaksid olla kunstnikud. Nii väikese turuga maal, nagu seda on Soome, ahendaks niisugune lähenemine kogu kunstivälja väga kõvasti. Kirjanike Liidus ei ole seda seisukohta vähemalt avalikult kunagi esitatud.
* Kuid [[Tartu]] ei ole ju miski maakoht! See on igas mõttes linn, vastukaal Tallinnale ja vana auväärne ülikoolilinn. Julgeksin väita, et olen pigem just eestlaste suust kuulnud vastuoludest linna ja maa vahel ja et on olemas mingi Tallinna-elitism. Meil Soomes oli kunagi niisugune Tartu-Tallinna-sugune tasakaaluolukord [[Turu]] ja [[Helsingi]] vahel. Turu on vanem linn kui Helsingi ja seal on olnud täiesti omalaadne kirjalik kultuur.
* Soomet eristab Eestist see, et meil asutati 1960.—1970. aastatel uusi [[ülikool]]e maakondadesse ja tugevdati niimoodi maakonnakeskuste enesetunnet ja külgetõmbejõudu. Need linnad on ka ajalooliselt olnud koolilinnad ja omapärase kultuuriga keskused. Sellised on näiteks [[Tampere]], [[Kuopio]], [[Oulu]] ja [[Joensuu]]. Nendes linnades elab haritlasi ja kunstnikke, kes loodavad muidugi, et nende tööd pannakse tähele ka riigi tasemel.
* Veel 1990. aastatel, kui ma kirjutamist alustasin, peeti soome kirjanduse eksporti väga keeruliseks. Olukord muutus uue sajandi algul pärast [[Sofi Oksanen|Sofi Oksase]] rahvusvahelist menu. Hakati uskuma, et ka teistel soome kirjanikel võiks see õnnestuda. Sageli ongi nii, et kirjastajad julgevad usaldada teise maa kirjanikke siis, kui üks neist on olnud menukas. Ühe kirjaniku eeskuju ja "veovõime" on seega tõesti suur.
* ...oma emakeeles kirjutamine on siiski kõige alus, kunsti ei mõõdeta müüginumbrite või maailmamaine järgi. Alati on olnud kirjanikke, kes ühel või teisel põhjusel ei ole kunagi jõudnud suure publikuni, kuigi on kirjutanud [[maailmakirjandus]]t. Üks ilus näide selle kohta on [[Leonid Tsõpkin]], kelle kirjanduslik looming sündis vaikuses ja kes ei pääsenud Nõukogude Liidust välja. Tema romaan "Suvi Baden-Badenis" leiti kaua aega pärast tema surma ja see levis tõlgetena maailmas väga laialt.
* Ilukirjanduslikku Kuopio-sarja innustas mind kirjutama nn uus sõjaajalugu, mida hakati avaldama 2000. aastate alguses Euroopas ja ka Soomes. Selles seatakse esikohale tsivilistide ja üksikute sõjameeste sõjakogemus, sõdimise ja armeede tegutsemise ebainimlikud küljed, nagu näiteks tsiviilisikute kohustuslik evakueerimine, terroriseerimine, laagritesse sulgemine ja seksuaalne ärakasutamine ning sõjas mõistuse kaotanud inimeste julm kohtlemine. See on taustaks minu Kuopio-romaanidele, kus kirjeldatakse naiste, laste ja vanainimeste sõda. Minu romaanide väikelinn võiks olla suvaline väikelinn II maailmasõja aegses Euroopas; selle tänavatel kõndisid naised oma puukingades, samal ajal kui Pariisis lauldi laulu pealkirjaga "Puukingade sümfoonia". Selle tänavatel marssisid Saksa sõdurite saapad samal ajal kui igal pool mujal Euroopas. Kuopio-sari näitab, et Soome ei ole kunagi olnud eraldatud, vaid on üks osa Euroopast ja maailmast. Ka selles mõttes liituvad need romaanid uuema soome ajalookirjutusega. Mulle oli eetiliselt tähtis rekonstrueerida ka see maha lõhutud puumajadest linn, sest kõik mu lapsepõlvest tuttavad majad olid hävitatud, ja seegi oli mitte ainult Soome, vaid kogu Euroopa kogemus pärast sõdade hävitustööd ja sellele järgnenud moderniseerimise lainet.
** Intervjuu [[Sirje Olesk]]ile, [https://www.looming.ee/arhiiv/minule-on-tahtis-et-saaksin-teha-tood-ka-teiste-heaks/ "Minule on tähtis, et saaksin teha tööd ka teiste heaks"] Looming 4/2019
 
* Olen läbi kogu oma loomingu kirjeldanud seda, kuidas suur [[aade]] lükkab kõrvale väikese elu ja rikub lähedaste inimeste suhted. Kui inimene end täielikult ideele pühendab, hakkavad tema kõrval elavate väikeste inimeste nõudmised tunduma isekusena, suur [[utoopia]] neelab kõik ja [[argipäev]] jääb tagaplaanile. Olen seda nähtust oma raamatutes mitmel eri moel uurinud, mitme eri inimese ja saatuse kaudu, [[kommunism]]i ja [[natsionaalsotsialism]]i ja sügavate [[usk|usule]] rajatud põhjenduste kaudu. Kui [[tulevik]]u hüvede nimel töötamine lükkab kõrvale kogu argipäeva ja omas ajas elamise, teeb see tihtipeale inimesed õnnetuks.
==Graniitmees==
** Intervjuu [[Kätlin Kaldmaa]]le, Postimees, 29. mai 2017
Tsitaadid kirjastuse Varrak väljaandest 2017.
 
=="Graniitmees"==
* Meil olid seljakotis valed asjad: paremad [[riided|rõivad]], tükk [[seep]]i, õppematerjal teemal [[naine]] ja sotsialism, pliiats ja vihikud - nendega me mõtlesime ehitada [[tulevik]]ku. Tööriistad oleksid rohkem ära kulunud. (lk 7)
Tsitaadid kirjastuse Varrak väljaandest, 2017.
* Me nägime und väikesest [[linn]]ast, mille heledad puumajad puhkasid [[järv]]e kaldal nagu linnuparv, ja ärkasime hiiglase lõugade vahel, [[kivi]]ses sügavikus, kaljulõhe põhjas. (lk 8)
 
* Meil olid [[seljakott|seljakotis]] valed asjad: paremad [[riided|rõivad]], tükk [[seep]]i, õppematerjal teemal [[naine]] ja [[sotsialism]], [[pliiats]] ja vihikud[[vihik]]ud - nendega me mõtlesime ehitada [[tulevik]]ku. Tööriistad oleksid rohkem ära kulunud. (lk 7)
* Me nägime und väikesest [[linn]]ast, mille heledad puumajad puhkasid [[järv]]e kaldal nagu linnuparv, ja ärkasime [[hiiglane|hiiglase]] lõugade vahel, [[kivi]]ses sügavikus, kaljulõhe põhjas. (lk 8)
* [[Raamat]] rääkis linnast, millest voolas läbi veerohke [[jõgi]], ja maast, mis oli [[saar]]. Ja sellel saarel ja selles linnas elas õnnelik rahvas, keda juhtis tark [[mees]]. Kõiki tegevusi suunas [[mõistus]] ja tagasihoidlikkus ja mõõdukus, ja [[töö]] oli kogu olemise eesmärk. (lk 10)
* Mina olin meie [[kodu]]ga rahul, aga nägin, kuidas Jelena jahmunult ringi vahtis. See oli äsjatulnu silmavaade, mis näitas toorest [[tegelikkus]]t, ilma seletuste ja soovunelma [[ilu]]ta; vaatamise viis, mille olin juba unustanud - harjumine nüristab heaks kiitma ka seda, millest ei oleks varem kujutlenudki, et taluks. (lk 12)